Surres janusse põlvini vees

Hinge Kaljundi luulekogu „Surres janusse põlvini vees“ on valusalt intiimne ja samas vaoshoitud teos, milles elu ja surm, igatsus ja vaikimine põimuvad tähendusrikkaks sisemiseks monoloogiks. Kaljundi tekstides on sõnad tihedad ja kaalutud – iga rida on kui kivi, mida lugeja peab ise keerama, et selle all peituv mõista. Kogumiku keskmes on eksistentsiaalsed teemad: elukadu, leppimine, suutmatus öelda ning vajadus mõista midagi, mis jääbki võib-olla väljendamatuks. Vee kujund, mida pealkiri juba esile toob, läbib kogu kogu kui elu ja teadvuse metafoor – midagi, mis on kättesaadav, aga samas hoomamatu; midagi, mille sees viibime, kuid mille tähendus libiseb käest.

Luule on kirjutatud vabas vormis, sageli ilma klassikalise rütmi ja riimita, toetudes pigem sisemisele hingamisele ja vaikusele sõnade vahel. Tunded ei pursku esile, vaid imbuvad vaikselt, peaaegu märkamatult, luues teksti, mis võib esmapilgul tunduda napp, aga avab end aeglaselt ja süvitsi. Paljud luuletused kannavad argise elukogemuse jälgi – üksindust, ebaõnnestumist, ajaga leppimist –, ent nendes puudub paatos. Kaljund ei moraliseeri ega dramatiseeri, vaid vaatab maailma vaikiva tähelepanuga, otsides sõnastamisvõimalusi olukordades, kus sõnadest enam ei piisa. Tulemuseks on kogumik, mis julgeb olla habras, kuid mitte nõrk.

Hinge Kaljund on eesti luuletaja, kelle looming pole olnud laiatarbeline, ent kelle tekstid on leidnud sügavat vastukaja tundlikemate lugejate seas. Tema luules avaldub elu varjatum pool – see, mida harva öeldakse otse, aga mis puudutab paljusid. „Surres janusse põlvini vees“ on tema loomingu üks keskseid kogumikke, milles peegelduvad nii isiklik kui üldinimlik kogemus, andes lugejale võimaluse peegeldada enda vaikelusid läbi sõna. See on raamat neile, kes hindavad vaikseid hääli ja selguse taotlust hetkedeks, mil kõik tundub seletamatult tuttav ja samas võõras.