Minu elukäik. Mälestusi ja pärimusi

“Minu elukäik. Mälestusi ja pärimusi” on Hindrik Prantsu omaelulooline teos, kus ta kõneleb lugejaga lihtsa, ent sihikindla rahvavalgustaja häälel. Raamat kuulub sarja “Eesti mälu” ning pakub sissevaadet 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Eesti ühiskonda. Prants kirjeldab oma elu sündmusi ning põimib neisse pärimuslikke jutte, mis annavad edasi toonast vaimset ja kultuurilist õhustikku. Tekst on esitatud veidi vanamoodsas, kuid lugemisharjumust loovas vormis, mis peegeldab autori haridust ja tema soovi pakkuda rahvale ühtaegu meelelahutust ja õpetust.

Teoses joonistub välja eesti kultuuri areng teise ärkamisaja perioodil. Prants käsitleb oma tegevust kirjamehe ja õpetajana, tuues esile kohtumisi ja mälestusi inimestest, kes teda ümbritsesid. Tema mälestustes leidub nii isiklikke eluseiku kui ka rahvalikke pärimusi, mis avavad ühtlasi tolleaegset mõttemaailma ja kombestikku. Prants ise on enda kohta öelnud, et ta on vaid eesti kultuuri “agar reamees”, kuid just see tagasihoidlik hoiak muudab mälestused väärtuslikuks: need ei püüa luua suurteose ilmet, vaid jäädvustavad elu ja kultuuri rohujuuretasandilt.

Hindrik Prants (1866–1945) alustas tegevust 1870.–1880. aastatel, olles üks neist kohaliku kirjanduse ja rahvavalgustuse tegelastest, kelle panus ei pruugi olla laialt tuntud, kuid on osa eesti kultuuri kasvamise loost. Tema töö ilmutab visadust ja pühendumust, mis iseloomustas tolle aja haritlasi, kes püüdsid oma kirjutiste kaudu tõsta rahva haridustaset ja tugevdada rahvuslikku identiteeti. “Minu elukäik” ei ole pelgalt autobiograafia, vaid ka tunnistus ühe mehe soovist anda oma panus rahvuslikku liikumisse ja kultuurilisse järjepidevusse.