Taevas ja maa

„Taevas ja maa“ on autobiograafiliste joontega romaan, mis viib lugeja 1950.–1960. aastate Nõukogude Eestisse. Lugu on jutustatud kirikuõpetaja peres kasvanud tüdruku vaatepunktist, kelle lapsepõlv ja teismeiga mööduvad ühiskonnas, kus religiooni peetakse igandiks ja usklikke vaadatakse sageli kui arhailisi kõrvalekaldeid. Raamat käsitleb kasvuea küsimusi – miks on sündinud just sellisesse peresse, miks peab perekond pidevalt kolima, miks peab isa töötama ametis, mida avalikkus ei väärtusta. Sellised mõtisklused kujundavad peategelase identiteeti ja seavad ta varakult vastamisi ühiskondlike ootustega.

Teismelise sirgumisel kerkivad esile valikud kahe maailma vahel – ühelt poolt vanemate usuline ja vaimne pärand, teisalt nõukogude ühiskonna lubadused ja tunnustus. Soov olla „nagu kõik teised“ suunab tüdrukut aktiivselt osalema nõukogude elus, mis toob kaasa tähelepanu ja heakskiidu. Ometi jääb südamesse sisemine lõhe: kuigi ta järgib väliselt süsteemi reegleid, ei kao sidemed koduse kasvatuse ja sisemise usuga. Taeva ja maa vahele lõhestatuna otsib ta õiget teed, esitades endale korduvaid küsimusi – kas minna edasi, kohandudes ühiskonna nõudmistega, või pöörduda tagasi oma juurte ja pärandi juurde.

Hille Karm on eesti autor, kes on avaldanud mitmeid raamatuid, milles ühenduvad isiklikud elukogemused ja ühiskondlikud teemad. Tema loomingus on keskne roll inimese sisemisel otsingul, identiteedi ja kuuluvuse küsimustel. „Taevas ja maa“ paistab silma kui aus ja pingeline sissevaade ühe põlvkonna noore inimese kasvamisse, kus põimuvad religioossed traditsioonid ja nõukogude ajastu reaalsus. Autori isiklik taust annab tekstile erilise kaalu, sest teos ei jää pelgalt ilukirjanduslikuks kujutluseks, vaid on ka tunnistus ajast, milles ühe pere lugu peegeldas suuremaid ühiskondlikke pingeid.