Semestri 99. päev

Hille Karme jutukogumik „Semestri 99. päev“ koosneb lühivormides esitatud elujuhtumitest, milles olulisel kohal on noorte inimeste – eeskätt tudengite – igapäevaelu, valikud ja mõtteviis. Kogu läbiv teema on kõrgkool, selle rütm ja tähendus nii indiviidi arengus kui ka laiemas ühiskondlikus kontekstis. Jutustused avavad situatsioone, kus tegelased seisavad vastamisi otsustamise vajadusega, olgu selleks isiklik suhe, maailmavaade või erialane eneseteostus. Teemade käsitlus viitab tugevale seosele argireaalsusega ning toob esile autorile omase vahetu, otsiva ja aeg-ajalt ka kahtleva tooni.

Tekstid on kirjutatud selges, kohati reportaažlikus stiilis, kus tegelaste sisemaailm avaneb pigem tegevuse kui introspektiivsete mõtiskluste kaudu. Paljudes juttudes on tajutav kerge kriitiline alatoon – Karm vaatleb oma tegelasi küll kaastundlikult, ent ei idealiseeri neid. Tudengielu kujutatakse osana sotsiaalsest raamistikust, kus isiklikud püüdlused põrkuvad sageli institutsionaalse surve või rutiinsete ootustega. Samas ei puudu lugudest nooruse naiivsus, elevus ja soov leida oma koht kiiresti muutuvas maailmas. Pealkirjaga jutt „Semestri 99. päev“ on sümboolne tähistus piiriseisundile – lõpetamata küsimustele ja lahendamata olukordadele, mis ei mahu harjumuspärasesse struktuuri.

Hille Karm on Eesti ajakirjanik ja kirjanik, kelle loominguline algus oli tihedalt seotud publitsistikaga. „Semestri 99. päev“ on tema esimene raamat, kus ajakirjanduslik täpsus ja faktitruudus segunevad ilukirjandusliku väljenduslaadiga. Autori igapäevatöö mõjukus on jutustustes tuntav – rõhk on elulisel usutavusel, kõnekeelsel dialoogil ja detailidel, mis annavad tekstidele dokumentaalse hõngu. Samas ilmneb tema võime kujutada noort inimest mitte pelgalt ühiskondliku ühikuna, vaid iseseisva mõtleja ja otsijana. See muudab kogu väärtuslikuks ajastupildiks hilissotsialistlikust noorusest ja selle vaimsest kompassist.