Pipratoosi tondid

Herta Laipaiga kogumik „Pipratoosi tondid“ koondab endas kuus jutustust, mis käsitlevad elu erinevaid tahke nii tänapäeva kui ka ajaloolise prisma kaudu. Kolmes päevateemalises loos on esikohal sotsiaalne tundlikkus ja inimese sisemaailma haavatavus. Jutustuses „Nõiavits“ väljendub perekondlike sidemete jõud ja turvatunne, mis ulatub üle põlvkondade. Teistes tänapäevalugudes keskendub autor ühiskonna muutuvatele väärtustele, tõusiklikkusele ning empaatiavõime kadumisele – eriti ilmneb see lastekodulapse loo kaudu, kus noore inimese tundlikkus satub vastuollu teda ümbritseva kalkusega. Need lood seavad kahtluse alla eduka elu välimised tunnused ning otsivad sügavamat, sisemist mõõdet.

Kaks ajaloolist jutustust viivad lugeja tagasi minevikku, ent mitte pelgalt ajastuolude kirjeldamiseks. Neis ilmnevad inimlikud eetilised dilemmad ja ajatu võitlus õigluse, aususe ning sisemise väärikuse nimel. Ajalooline raamistik võimaldab autoril vaadelda, kuidas moraalsed valikud ja inimlik käitumine on ajas püsivad, sõltumata välisest survekeskkonnast. Kogumiku viimane lugu on muinasjutt, milles Laipaik kasutab rahvapärase jutustuse vormi, ent suunab tähelepanu samuti eetilisele sõnumile – headuse, julguse ja aususe ülimuslikkusele. Kõik lood on kirjutatud selgelt, tundlikult ja kujundlikult, pakkudes nii sisemist äratundmist kui ka moraalse kaalutluse võimalust.

Herta Laipaik (1921–2008) oli eesti kirjanik ja tõlkija, kelle looming on tuntud oma psühholoogilise sügavuse ja eetilise tundlikkuse poolest. Teda tuntakse eeskätt ulme- ja krimikirjanduse vallas, kuid ka tema realistlikud ja ajaloolised jutustused on pälvinud tunnustust just empaatilise käsitlusviisi ning moraalsete alatoonide tõttu. Laipaiga loomingus on läbivaks jooneks huvi inimese sisemaailma vastu – tema tegelased on sageli valikute ees, mis panevad proovile nende väärtused ja iseloomu. „Pipratoosi tondid“ sobib lugejale, kes otsib nii inimlikku sügavust kui ka ilukirjanduslikult tihedat väljendust.