Maarjakask

„Maarjakask“ on Herta Laipaiku jutukogu, mis koosneb kaheksast kunstmuistendist. Lugusid seovad mälestuspildid ühest vanast rahvajuttude vestjast, kelle kaudu avaneb arhailine maailm, kus argine ja üleloomulik põimuvad loomulikul viisil. Autor kasutab rahvapärimust, etnograafilist ainest ja vanasõnalist keelt, et kujutada aega, mil inimene tundis end osana loodusest ja uskus nähtamatusse. Kogumikku kuuluvad lood „Laukatuli“, „Liivakerija“, „Häitsmetund“, „Kivilinad“, „Hingepüüdja“, „Ahne jõe sünd“, „Maarjakask“ ja „Toonekägu“.

Igas loos on kesksel kohal vastasseis inimese ja tundmatu jõu vahel. „Hingepüüdjas“ ilmub seletamatu, mis paneb proovile inimese julguse ja südametunnistuse. „Ahne jõe sünd“ räägib loodusest kui karistavast ja õpetavast jõust, „Maarjakask“ toob esile puu kui elava mälestuse hoidja, mis kannab endas inimlike tunnete jälgi. Laipaik loob tugeva atmosfääri, kus loodus, aeg ja inimene on omavahel lahutamatult seotud. Tema lugudes on tunda sügavat austust rahvapärandi vastu, kuid samas ka vajadust anda sellele uus, isiklik kõla. Iga lugu on nagu lühike muistne palve, milles on peidus nii hirm kui lootus.

Herta Laipaik oli eesti kirjanik, kelle loomingus kohtuvad rahvajutuline maailmapilt ja psühholoogiline süvenemine. Ta on tuntud kui müstiliste ja rahvausundi ainest kasutavate juttude autor, kes oskas luua sõnaga nähtamatust ja tekitada lugejas sisemise kõhedustunde ilma otsese õuduseta. „Maarjakask“ kuulub tema olulisemate teoste hulka, sest see näitab, kuidas ta suutis ühendada rahvaluule poeetika ja kaasaegse kirjandusliku väljenduslaadi, luues oma hääle, mis kõlab korraga iidse ja tänapäevasena.