Hauakaevaja lood

„Hauakaevaja lood“ on Herta Laipaiga kogumik, mis põhineb Helme kihelkonna külajuttudel. Tegevusajaks on 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi algus, mil kohaliku eluolu ja uskumusi mõjutasid ühtaegu nii argine igapäev kui ka üleloomulik hirm ja rahvajuttude fantaasia. Jutte raamivad peategelase, kalmistuvahi Gustav Limbergi ehk Surma-Kusta monoloogid. Tema suu läbi kõnelduna saavad lugusid kandev ja siduv mõõde, mis muudab need omamoodi suulise pärimuse edasiandmiseks kirjalikus vormis. Lood on kirjutatud nii, et neis peegelduvad ühtaegu huumor ja õudus, argielu ja surma ligiolek.

Kogumik sisaldab lugusid, kus põimuvad rahvapärimus ja olustikupildid. Surma-Kusta kui külajuttude jutustaja roll annab teosele erilise tooni: ta on oma ametis kokku puutunud surmaga, kuid samas oskab ka elu üle muhedalt muigega arutleda. Juttude tegevus toimub valdavalt väikestes külakogukondades, kus rahva seas liiguvad legendid ja kõlakad kummituslikest juhtumitest, seletamatutest sündmustest ja saatuslikest kokkusattumustest. Laipaik toob esile nii tolleaegse rahva vaimsuse kui ka keelekasutuse, luues jutustustesse rahvapärase rütmi ja kõnepruugi. Tulemuseks on teos, mis ühendab olustikulisuse ja müstilise kihistuse.

Herta Laipaik (1921–2008) oli eesti kirjanik, kes sai tuntuks peamiselt oma kriminaal- ja õuduslugudega, kuid kirjutas ka lastekirjandust ja mälestusteraamatuid. Tema loomingut iseloomustab rahvapärimuse, olustikukujutuse ja fantaasia sidumine, mille kaudu ta lõi erilise hääle eesti kirjanduses. „Hauakaevaja lood“ kuulub tema nn õuduslugude tsüklisse, mille kaudu ta talletas ja tõlgendas rahva seas levinud pärimusi, andes neile kirjandusliku vormi. Laipaiga teosed on jäänud eriliseks nähtuseks, sest ta oskas ühendada realistliku tausta ja üleloomuliku õhustiku, luues eesti kirjandusse omanäolise folkloorist inspireeritud jutustuse maailma.