Peatuspaik

Ma kartsin, et abikaasa poolt pildilehele sooritatud atentaadi järel ei näe ma eluilmaski enam krossigi; tädi oli esimesel nädalal nii marus, et rikkus isegi ühe kleidi ära; mul tuli midagi ette võtta.
Ja ma võtsin ette "Koralli" mõistatuse rekonstrueerimise. See oli küll vaevaline töö, aga mitte nii hull, nagu esialgu paistis. Sest onu, kes oli vist ka veel natuke tohmakas, oli välja lõiganud ainult raami sees oleva ruudustiku, mitte aga küsimusi. See nõudis paar päeva aega; tuli hoogu võtta, uurida atlast ja rahva-Brockhausi, küsitleda teisi ajude gümnastikaga tegelejaid, ja siis oli ka juba lahendus mu matemaatikavihikus; ma tegin tühjad ruudud mustaks ja kandsin sel kombel tekkinud ruudustiku teisele ruudulisele paberile, sedapuhku sõnu sisse kirjutamata; selle kleepisin ma tühja koha alla, mis oli jäänud onu atentaadist "Korallile", ja sellest peale ei tohtinud tädi Ritteri kuuldes keegi minu kohta ühtki paha sõna öelda.
See suhteliselt keerukas menetlus andis mulle aga vastuse ka märksa lihtsamale küsimusele: mida teha juba lahendatud mõistatustega, mida me lugemismapi ajakirjadest leidsime.