Unenäokingitus

„Unenäokingitus“ koondab Hermann Hesse hilisema loomeperioodi proosakilde, milles kõneleb elust kõrvale tõmbunud inimene. Tekstides ei ole kiiret sündmustikku ega dramaatilisi pöördeid, vaid need väljendavad pigem sisemist rännakut, kus autor vaatleb elu kulgemist ja selle kaduvust. Mälestused, mõtisklused ja tähelepanekud on seatud viisil, mis loob meditatiivse õhustiku. Raamat annab lugejale võimaluse kogeda vana kirjaniku häält, mis on korraga rahulik, ent samas sügavuti kaevuv, pakkudes peegelpilti nii isiklikust eluteest kui ka laiematest eksistentsiaalsetest küsimustest.

Teoses peegelduvad teemad, mis Hesse loomingus ikka ja jälle korduvad: üksindus, inimese sisemine dialoog, looduse lähedus ja elu mööduvuse teadvustamine. Need mõtisklused avavad ühtlasi kirjaniku isiklikku suhet ajaga, meenutades möödunut ja otsides lepitust paratamatusega. Tekstide killustatus ja napp vorm loovad mulje fragmentidest, mis on siiski seotud ühise meelelaadiga – otsimise ja rahu poole püüdlemisega. Nii tekib kogumik, mis ei paku klassikalist lugu, vaid pigem ruumi lugeja enda sisevaatluseks ja mõtete peegelduseks.

Hermann Hesse (1877–1962) oli saksa päritolu kirjanik ja Nobeli kirjandusauhinna laureaat, kelle looming on jätnud sügava jälje 20. sajandi kirjandusse. Tema tuntuimate teoste hulka kuuluvad „Siddhartha“, „Stepihunt“ ja „Klaaspärlimäng“. Hesse kirjutas nii romaane, luulet kui ka esseid, ühendades oma töödes Euroopa kultuuritraditsioone idamaade filosoofia ja vaimsusega. Tema elu jooksul saadetud isiklikud kriisid ja vaimsed otsingud kajastuvad ka loomingus, kus sageli käsitletakse eneseleidmist ja sisemist arengut. Hilisematel aastatel, mil ta elas Šveitsis Montagnola külas, pöördus ta üha enam sissepoole, mis kajastub ka „Unenäokingituses“.