Viis aastat võõra nime all

Herman Sergo romaan „Viis aastat võõra nime all“ käsitleb eestlaste keerulist saatust Teise maailmasõja ja sellele järgnenud aastate kontekstis. Peategelaseks on mees, kes sunnitakse Saksamaale tööle minema ning kelle koduigatsus, kohanemine ja võõrsil elamise vastuolud saavad loo keskseteks telgedeks. Võõra nime all elamine ei tähenda ainult identiteedi vahetust dokumentides, vaid ka sisemisi nihkeid, mis mõjutavad tema arusaamu maailmast ja iseendast. Romaan kujutab pingelist ellujäämist, moraalseid valikuid ja väikseid inimlikke võite, mis on peidetud argiste toimingute taha.

Teos liigub kahe maailma vahel: ühelt poolt peegeldub sõjajärgne Saksamaa kui killustunud ja kaootiline paik, teisalt jääb taustale kodumaa, mille mälestus annab peategelasele jõudu, kuid samas toob kaasa valu. Suhetes teiste saatusekaaslastega, nii baltlaste kui sakslastega, kerkivad esile küsimused kuuluvusest ja truudusest. Igapäevased kokkupuuted ametnike, tööandjate ja kaastöölistega loovad pildi ajastust, kus inimene on tihti vaid dokumentide ja süsteemide objekt, ent samas püüab säilitada oma väärikust. Sergo ei paku mustvalgeid hinnanguid, vaid näitab, kuidas rahuaja moraal võib sõja ajal muutuda hägusaks ja küsitavaks.

Herman Sergo (1923–2009) oli eesti kirjanik, kelle loomingus on olulisel kohal mere ja ajaloo temaatika. Tema romaanid keskenduvad sageli eestlaste elule väljaspool kodumaad, eriti paguluses ja võõrvõimude all. Sergo realistlik käsitlusviis ning võime tabada väikeste detailide kaudu suuremaid ajaloolisi nihkeid teevad tema teosed oluliseks osaks eesti 20. sajandi kirjandusmaastikust. „Viis aastat võõra nime all“ on üks tema kesksemaid töid, kus dokumentaalsed motiivid põimuvad ilukirjandusliku narratiiviga, andes tunnistust ühest keerulisest ja sageli vaikides talutud ajalooperioodist.