Vihavald

Herman Sergo romaan „Vihavald” viib lugeja 14. sajandi keskpaika ja teise poolde, kujutades aega, mil muistse vabadusvõitluse kajad polnud veel vaibunud. Teose keskseks kujuks on väljamõeldud tegelane Vihavald, muhulaste viimase vanema Villimeele poeg ja Hiiumaa hõimu laevavanem. Tema kaudu heidab autor pilgu nii tollasele eluolule kui ka kaugemasse minevikku ulatuvatele sündmustele, mis määrasid eesti hõimude saatust. Romaan seob ajaloolised olud ja rahvapärimuse fantaasiaga, andes lugejale ettekujutuse, milline võis olla talupoegade ja meresõitjate maailm ajal, mil nende vabadus oli juba piiratud, kuid mälu varasematest aegadest veel elujõuline.

Teos kujutab mitte ainult konkreetseid ajaloolisi sündmusi, vaid ka muistset mõtte- ja tundemaailma, mille kaudu jutustatakse vabaduseihast, eneseväärikusest ja mäletamisest. Vihavalla kuju seob ühte põlvkondi, olles samal ajal nii mineviku kandja kui ka uute olude tunnistaja. Romaanis on oluline roll merega seotud elatusviisidel, sõjakäikudel ja kogukonna ühtsusel, mis loovad tausta tegelaste isiklikele otsustele ja sisemistele võitlustele. Sergo loob jutustuse, mis kõnetab lugejat ajaloolise ainese kaudu, kuid tõstab esile ka üldinimlikke teemasid, nagu väärikus, lojaalsus ja vabaduse hind.

Herman Sergo (1911–1989) oli eesti proosakirjanik, kes on tuntud ennekõike oma mereteemaliste ja ajalooliste romaanide poolest. Tema loomingut iseloomustab tugev side kodusaare Hiiumaaga, kust ta ammutas nii ainest kui ka meeleolu. Sergo teostes on sageli läbivaks jooneks merekultuur ja eestlaste ajalooline mälu, mida ta sidus kirjandusliku fantaasiaga. „Vihavald” kuulub tema ajalooliste romaanide hulka, milles ta püüdis elustada muistsete aegade olustikku ning anda oma panuse rahvusliku identiteedi ja ajaloomälu hoidmisele. Lisaks ajaloolistele teostele on Sergo kirjutanud ka realistlikke romaane ja jutustusi, mis kajastavad mereäärset elu ning inimeste igapäevaseid võitlusi.