Rukkirahu

Herman Sergo jutustus „Rukkirahu” viib lugeja 1930. aastate Läänemerele, kus tegutsesid väikesed aurikud, kandes kaupu sadamate vahel. Teos keskendub ühele sellisele laevale ning selle meeskonna tegemistele, pakkudes nii meremehe igapäevaelu kirjeldust kui ka pildi ajastust, mil Eesti kaubandus ja laevandus olid tihedalt seotud Läänemere ruumiga. Autor kasutab jutustuses nii omaenda kogemusi kui ka tõsielulisi sündmusi, mistõttu on teos ühtaegu realistlik ja mälestuslik. „Rukkirahu” kaudu avaneb lugejale maailm, kus meremehe töö on täis rutiini ja katsumusi, ent samas ka sõprust, visadust ja merelise elu eripära.

Raamatu aluseks olnud aurik kandis samuti nime „Rukkirahu”, ja selle saatus oli traagiline. Laev ning suurem osa tema meeskonnast hukkusid 1941. aastal, kui enne Osmussaarelt Nõukogude garnisoni evakueerimist jäi alus sõjatulesse. See ajalooline fakt annab jutustusele erilise kaalu ja loob silla autori mälestuste ning laiemate ajalooliste sündmuste vahel. Sergo põimib isikliku mälu ja dokumentaalse aine viisil, mis ei ole pelgalt kirjanduslik võte, vaid ka mälestuse jäädvustamine inimestele ja laevale, mille elu ning lõpp kajastas oma ajastu karmust.

Herman Sergo (1911–1989) oli eesti kirjanik, kelle looming keskendus suuresti merega seotud temaatikale. Ta töötas ise nooruses meremehena ning tema kogemused peegelduvad otseselt kirjanduses, andes sellele ehtsa ja usutava tausta. Sergo kirjutas romaane, jutustusi ja mälestuslikke teoseid, milles kajastusid nii meremehe argipäev kui ka ajaloolised pöörded. Tuntumate teoste hulka kuuluvad romaanitriloogia „Näkimadalad” ja mälestuslikud jutustused. „Rukkirahu” on üks tema olulisemaid väiksema mahuga proosateoseid, mis jäädvustab killukese Eesti merendusajaloost ja seab ausambaks hukkunud laeva ning selle meeskonna.