Randröövel

Herman Sergo romaan „Randröövel” toob lugejani loo, mis põimib ajaloolise aine ja elulise realistlikkuse, viies lugeja 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse rannakülade maailma. Teose keskmes on rannarahvas – merest sõltuv kogukond, kelle elu dikteerivad ilm, hoovused ja kalasaagid, aga ka vaesus, võõrvõim ja iseenda sisemised tõmbed. Pealkirjas figureeriv „röövel” ei viita pelgalt seaduserikkujale, vaid mitmetähenduslikule tegelaskujule, kelle kaudu uuritakse eetika ja ellujäämise piire. Teos toob esile selle, kuidas raske aeg sunnib inimesi tegema valikuid, mis võivad olla vastuolus seaduste või moraaliga, kuid mõistetavad inimlikus plaanis.

Romaani tegevustik on paigutatud Lääne-Eesti rannikualadele, kus tegelased tegutsevad vaheldumisi merel ja maal. Randa uhutud laevavrakkidest kraami kogumine, salakaubavedu ja võimuesindajate üle kavaldamine on kohalike argipäeva osa. Sergo loob mitmetahulisi tegelasi, kelle eluteed peegelduvad ajastu oludes: on nii vaikseid kannatajaid kui ka leidlikke seiklejaid, kes julgevad üle astuda seadustest, et kindlustada oma pere toimetulek. Autoril on silma detailidele – keelekasutus, looduskirjeldused ja merelise eluolu kujutamine on täpsed ja elutruud, andes teosele tugeva dokumentaalse mõõtme.

Herman Sergo (1911–1989) oli eesti kirjanik ja meremees, kelle loomingus on oluline koht ajaloolistel romaanidel, eriti mereteemadel. Ta oli ise seotud laevanduse ja rannarahva eluga, mistõttu kajastuvad tema teostes isiklik kogemus ja sügav tunnetus kujutatava maailma suhtes. Tema kõige tuntum teos on romaanitriloogia „Näkimadalad”, kuid ka „Randröövel” kuulub tema küpse loomingulise perioodi hulka, kus on ühendatud ajalootundlikkus ja tugev narratiivne pingestatus.