Lootsitoa jutud

Lootsitoa jutud on Herman Sergo mereteemaline jutukogumik, kus Tallinna Merekaubasadama väikesest lootsitoast saab jutustamise paik ja mälestuste hoidla. Meremehed kogunevad vahetuste vahepeal, et meenutada oma teekondi, inimesi ja laevu, ning juttude kaudu avaneb pilt tööst merel ja sadama argisest rütmist. Raamat tugineb autori enda meremehekogemustele ning paljud lood lähtuvad tõsielust, vahel ka täpsete nimede ja konkreetsete juhtumitega. Nii kujuneb kogumikust omamoodi kroonika, kus meri ei ole mitte taust, vaid töökeskkond, mis seob eri põlvkondade tegijaid ja mõjutab nende otsuseid.

Kogumiku tekstid moodustavad ühtse terviku, kuid igal loole on oma jutustaja, meeleolu ja tähelepanu keskpunkt. Mõnes jutus on esiplaanil laeval toimuv töö ja distsipliin, teises sadamaelu, kolmandas meremehe pere ja kodus ootajad. Autor toob lugeja lähedale meremehe vastutuse, kolleegidevahelise usalduse ja kokkukuuluvuse, mis kujuneb pikkadel sõitudel ellujäämise eelduseks. Raamat näitab, kuidas praktiline meretöö põimub naljade, meenutuste ja vaikse eneseanalüüsiga, ning kuidas lootsitoa vestlused aitavad lahti rääkida kogemusi, millest ametlikus ajaloos sageli ei räägita. Sellest sünnib eesti mereromaani traditsiooni sobituv teos, mis talletab elukutse vahetu kogemuse ilma heroiseerimise ja ilustamiseta.

Herman Sergo oli Hiiumaal sündinud kaugsõidukapten ja kirjanik, kelle elukäik kulges pikalt merel ning hiljem sadamateenistuses. Ta õppis Tallinna Merekoolis ja töötas madruse, tüürimehe ning kaptenina, enne kui pöördus täielikumalt kirjanikutöö juurde. Sergo looming on tihedalt seotud mere ja Hiiumaa ajalooga; eriti tuntuks sai ta romaaniga Näkimadalad, kus ta käsitles kodusaare eestirootslaste saatust. Tema proosas on läbiv huvi inimeste töö, vastutuse ja ajaloolise tausta vastu, mitte pelk seikluslikkus. Lootsitoa jutud kuulub tema mereteemaliste teoste ringi, kus autor kasutab oma kutsealast kogemust selleks, et talletada eesti meremeeste argipäeva, mälestusi ja kõhklusi kirjandusliku ainesena.