Kauge tule kuma

Herman Sergo romaan „Kauge tule kuma“ (1975, Eesti Raamat) on realistlik ja detailne pilt Hiiumaa elust 20. sajandi alguskümnenditel. Teos viib lugeja tagasi aega, kus maalapsed kasvasid üles raske töö, looduse meelevaldade ja mõisavalla karmide nõudmiste keskel. Lugu algab peategelase soovist minna kooli, ent argipäevased olud ja pere majanduslik olukord seavad sellele piiranguid. Sügisvihmadega lagunenud teed, isa raske amet mõisates ja kogu külaelu kirjeldused avavad lugejale maalähedase, kuid keeruka elu, kus väikese inimese unistused ja argielu kokkupõrge on pidevalt tajutavad. Romaani stiil on detailne ja rahvalik, andes edasi nii kohaliku elu rütmi kui ka tegelaste sisemisi pingeid.

Teose põhiliiniks on ühe poisi vaatenurk ja kasvamise lugu, mille kaudu Sergo kujutab kogu kogukonna elusaatust. Romaanis saavad kokku peresuhted, majanduslik kitsikus ja inimeste siirus oma igapäevastes tegemistes. Looduse kohalolu – olgu see sügisvihmade või mere ääres toimunud tööde ja kalapüügi näol – on jutustuse lahutamatu osa. Samuti on raamatus tunda sotsiaalsete vastuolude teravust: mõisa ja talurahva vahelised suhted, töö ja tasu tasakaalutus ning ellujäämise nimel tehtavad valikud. „Kauge tule kuma“ on ühtaegu jutustus isiklikest mälestustest ja kollektiivsest minevikust, mis peegeldab saare kogukonna kestmist.

Herman Sergo (1911–1989) oli eesti kirjanik, kelle looming on suuresti seotud mere ja saarte eluga. Ta töötas nooruses madruse ja tüürimehena, lõpetas Tallinna Merekooli kaugsõidukaptenina ning oli aastaid tegev sadamateenistuses. Tema loomingus põimuvad eluline täpsus ja kirjanduslik üldistus, sageli lähtudes omaenda kogemustest. Sergo tuntumad teosed on Hiiumaa elu kujutavad romaanid, sealhulgas „Näkimadalad“ triloogia, kuid ka „Kauge tule kuma“ on oluline panus Eesti proosasse, sidudes mälestusliku ja realistliku jutustuse kohaliku kultuuri ja ajalooliste oludega.