Moby Dick

Herman Melville’i „Moby Dick” on üks maailma kirjandusklassika kõige sümboolsemaid ja mitmekihilisemaid romaane. Teose minajutustaja Ishmael, noor kooliõpetaja, otsustab jätta maismaa ja liituda vaalapüügilaevaga, et leida uusi kogemusi ja tähendust. Tema teekond algab juhuslikust sõprusest eksootilise harpuuniküti Queequegiga, mis avab romaanis ruumi inimliku erinevuse ja vennalikkuse teemadele. Kui nad asuvad teele laeval nimega *Pequod*, hakkab esmapilgul tavapärane mereretk kujunema millekski sügavamaks – kinnisidee, saatuse ja inimese võitluse allegooriaks. Melville loob maailmapildi, kus meri ja vaal sümboliseerivad nii tundmatut loodusjõudu kui ka inimese enda teadvuse sügavusi.

Laeva kapten Ahab, keda juhib piiritu kättemaksuhimu hiiglasliku valge vaala Moby Dicki vastu, muutub romaani moraalseks ja filosoofiliseks keskpunktiks. Tema kinnisidee, mille nimel ta ohverdab meeskonna ja enda mõistuse, peegeldab inimese iha kontrollida loodust ja võidelda saatusega. Melville põimib tegevustiku vaalapüügi tehniliste kirjeldustega, mis annavad teosele dokumentaalse mõõtme, ent samal ajal kasvab lugu universaalseks mõtiskluseks kurjuse, teadmise ja inimese piiratuse üle. Ishmaeli ellujäämine romaani lõpus on ühtaegu kibe ja mõtlik – see on tunnistus inimese suutlikkusest jääda tunnistajaks hävingule, mille põhjustab üleolekutung ja fanaatiline usk oma eesmärgi õigusesse.

Herman Melville (1819–1891) oli ameerika kirjanik, kelle looming jäi eluajal alahinnatuks, ent sai hiljem modernistliku kirjanduse üheks alussambaks. Enne kirjutamist töötas ta meremehena, mis andis talle vahetu kogemuse ookeanist ja selle inimesi vormivatest jõududest. Tema teosed ühendavad romantilise keelekasutuse ja sügava filosoofilise arutelu inimese kohast universumis. „Moby Dick” on tema tuntuim romaan, mille sümbolistlik ja poeetiline keel tegi sellest ühe 19. sajandi mõjukama mereromaani ning ühtlasi mõtiskluse inimese ja looduse igavesest vastasseisust.