Isamaatud

Taani kirjaniku Herman Bangi romaan „Isamaatud“ („Haabløse Slægter“) kujutab noore mehe sisemist heitlust ühiskondlike ootuste ja isikliku enesetunnetuse vahel 19. sajandi lõpu Kopenhaagenis. Teos on oma ajastule ebaharilikult avameelne, kirjeldades peategelase loidset ja vastuolulist arenguteed, mis kulgeb läbi esteetilise tundlikkuse, eluvõõruse ning identiteedikriisi. Noor kangelane on pärit konservatiivsest ja autoriteedikesksest kodust, kus unelmad ja hingelised vajadused surutakse alla. Ometi ei suuda ta sulanduda teda ümbritsevasse normatiivsesesse maailma, mille rangus ja silmakirjalikkus teda üha sügavamalt irduma panevad.

Romaan esitab kasvu- ja enesemääratluse loo, kus noormehe koht ühiskonnas jääbki määratuks. Pidevas sisemises konfliktis, olles korraga vaimustunud ja melanhoolne, ei leia ta tuge ei kodust, koolist ega lähisuhetest. Samal ajal on tema vaimne elu rikas – ta loeb, unistab, otsib ilu ning igatseb elule sügavamat tähendust. Bangi detailitäpne ja nüansirohke stiil toob esile peategelase sisemaailma haavatavuse, mõtestades samas laiemalt kogu ühe ajastu väärtuste murenemist. „Isamaatud“ käsitleb vaikivat protesti, millega peategelane keeldub sobitumast teda rõhuvasse vormi, tuues esile eksistentsiaalse üksinduse ja inimese igatsuse ehtsuse järele.

Herman Bang (1857–1912) oli üks olulisemaid Taani modernistliku proosa esindajaid, kelle loomingut iseloomustab psühholoogiline sügavus, impressionistlik stiil ja huvi ühiskondlikult marginaliseeritud tegelaste vastu. Tema teosed keskenduvad sageli tundlikele ja ühiskondlikult haavatavatele inimestele, kelle elu määrab sageli vaikne allasurutus ja äng. „Isamaatud“ oli omas ajas vastuoluline ja pälvis nii kriitikat kui ka tunnustust just oma julguse ja stiililise uuenduslikkuse tõttu. Tänapäeval hinnatakse Bangi loomingut kui varast ja tundlikku peegeldust identiteedi mitmetähenduslikkusest ning indiviidi ja ühiskonna pingeväljast.