Põgenemine Franki juurest

Herbjørg Wassmo romaan Põgenemine Franki juurest keskendub ühe naise sisemisele ja füüsilisele liikumisele, mille eesmärk on distantseerumine valitsevast ja suletud suhtest. Lugu areneb aeglaselt, vaadeldes olukorda, kus peategelane seisab silmitsi vajadusega lahkuda, ent ei tee seda kohe. Tema mõtted, kahtlused ja kaalutlused on esitatud katkendlikult, liikudes mineviku ja oleviku vahel, luues portree inimesest, kes püüab mõista oma olukorda ja teha otsuse, mis ei ole ühene.

Romaani keskmes on suhe, mille dünaamika avaldub rohkem vaikuse ja mõttepauside kaudu kui konkreetsete sündmustena. Peategelase liikumine on ühtaegu geograafiline ja psühholoogiline – ta liigub ruumides, kuid ka oma mälestustes ja sisemistes hirmudes. Wassmo keel on napp ja kujundlik, toetudes pildilistele väljenditele ja pausidele, mis tähistavad rohkem kui pikad seletused. Lugu ei liigu kindla eesmärgiga lahenduse suunas, vaid jälgib seisundit, mille kaudu muutus muutub võimalikuks. Tekst ei ava kõiki taustu, vaid jätab olulise osa loost lugeja enda tõlgendada.