Surmatrummid ja pajupill. Ülestähendusi Tartust issanda aastal 1704

Herbert Salu ajalooline jutustus „Surmatrummid ja pajupill. Ülestähendusi Tartust issanda aastal 1704“ viib lugeja Põhjasõja aegsesse Tartu linna, kus käärivad sündmused ja inimsaatused põimuvad poliitiliste murrangutega. Teos kujutab eluolu Rootsi võimu loojangu ja Vene vägede lähenemise eelõhtul, andes edasi aja pinevust, ootust ja määramatust. Autor kasutab päevikuvormis ülesehitust, mille kaudu avanevad sündmused läbi ühe tundliku ja mõtliku Tartu kodaniku pilgu. See isiklik vaatenurk võimaldab näha ajalugu mitte ainult sündmuste, vaid ka meeleolude ja väärtuste kaudu – hirm, lootus, ustavus ja truudusetus põimuvad siin ühtseks inimpildiks.

Linna kujutatakse elava, samas hääbuva organismina, kus garnisoni trummipõrin ja tänavatel kostev pajupilli hääl annavad märku kahe maailma kokkupõrkest – sõjalisest hävingust ja lihtsast inimlikust kestmisest. Tegelaskujude seas leidub nii haritlasi kui käsitöölisi, sõjamehi ja vaimulikke, igaühel oma suhe linna, võimu ja usu temaatikaga. Eriline rõhk on pandud keele ja meele oludele: kuidas suhtlevad omavahel eri päritolu inimesed, kuidas mõistetakse õiglust või jumalat rinde lähenedes. Salu stiil on poeetiline ja kujunditihe, ent püsib faktitäpsuse ja ajastu atmosfääri kujutamisel. Nõnda sünnib ajaloopildile omane traagiline kaemus, mis jääb kauaks meelde.

Herbert Salu (1911–1988) oli eesti kirjanik ja kirjandusteadlane, kelle loomingus on olulisel kohal ajalooline temaatika ja usuline süvahoovus. Paguluses elades keskendus ta sageli Eesti mineviku ja kultuurilise järjepidevuse kujutamisele, olles tegev nii kirjandusliku loomingu kui publitsistika vallas. „Surmatrummid ja pajupill“ kuulub tema enim tunnustatud teoste hulka, andes sügavalt isikliku, ent samas kultuurilooliselt rikkaliku pildi ühest pöördelisest ajajärgust. Salu oskus siduda ajaloolised detailid ja inimlik psühholoogia teeb temast ainulaadse hääle eesti ajaloolises proosas, eriti pagulaskirjanduse kontekstis.