Kuhu päike ei paista. Ühiskondlikke probleeme Eduard Vilde loomingus

Herbert Salu monograafia „Kuhu päike ei paista. Ühiskondlikke probleeme Eduard Vilde loomingus“ on süvenev kirjandusteaduslik käsitlus, mis keskendub Vilde teoste ühiskondlikule sõnumile ja sotsiaalkriitilisele alatoonile. Välis-Eestis ilmunud uurimus vaatleb Eduard Vilde kui 19. ja 20. sajandi vahetuse Eesti realistliku proosa suurkuju loomingut ajaloolisest, ideoloogilisest ja esteetilisest perspektiivist. Pealkiri viitab mitte ainult Vilde käsitletud sotsiaalsete kitsaskohtade varjulisele ja sageli tähelepanuta jäävale iseloomule, vaid ka laiemale kirjanduslikule missioonile heita valgust ebavõrdsusele, rõhumisele ja moraalsele keerukusele.

Salu analüüs lähtub Vilde olulisematest romaanidest, sealhulgas „Mahtra sõda“, „Tabamata ime“, „Pisuhänd“ ja „Prohvet Maltsvet“, näidates, kuidas autor käsitleb klassivõitluse, vaesuse, linnastumise ja kultuuriliste muutuste teemasid. Eriline rõhk on asetatud Vilde kriitilisele vaatele nii baltisaksa aadli kui ka eesti väikekodanluse suhtes, samuti sellele, kuidas ta nägi kirjandust ühiskondliku teadlikkuse tõstmise vahendina. Salu esitab Vilde loomingut mitte pelgalt ajaloolise või kirjandusliku nähtusena, vaid dialoogina ajastu väärtuste ja eetiliste dilemmadega, mis säilitavad aktuaalsuse ka hilisemas kontekstis.

Herbert Salu (1911–1988) oli eesti kirjandusteadlane ja kriitik, kelle uurimistöö keskendus eesti klassikute loomingule, eriti nende ühiskondlikule mõõtmele. Paguluses tegutsenud Salu käsitlused on sageli vabad ideoloogilisest survekeelest, mis iseloomustas nõukogudeaegset kirjandusteadust, ning seepärast pakuvad nad alternatiivseid ja nüansseeritumalt argumenteeritud tõlgendusi. „Kuhu päike ei paista“ kuulub Salu küpse loomingu hulka ning on ühtaegu nii teaduslik kui isiklik – kirjutatud sügava austusega Vilde kui ühiskondlikult mõtestatud kirjanduse viljeleja vastu.