Nähtamatu mees

Herbert George Wellsi romaan „Nähtamatu mees“ on teadusliku fantastika klassikasse kuuluv teos, mis ühendab põnevusloo, psühholoogilise portree ja ühiskonnakriitilise allteksti. Peategelane on salapärane võõras, kes saabub talvisesse Inglise külla, varjates oma nägu sidemete ja tumedate prillide taha. Peagi selgub, et tegemist on teadlasega, kelle eksperimentaalne katse muuta end nähtamatuks on õnnestunud – kuid sellel saavutusel on ränk hind. Loo edenedes ilmneb, et nähtamatus ei vabasta meest, vaid muudab ta järjest isoleeritumaks, ettearvamatumaks ja lõpuks ohtlikuks nii endale kui teistele.

Romaan käsitleb nähtamatuse kontseptsiooni mitte ainult teadusliku ime, vaid eetilise küsimusena. Peategelane, doktor Griffin, ei suuda oma uut seisundit ühiskondlikult vastutustundlikult kasutada, vaid kaldub kiiresti megalomaaniasse ja vägivallani. Wellsi tekst uurib, kuidas inimese loomus võib muutuda, kui ta vabaneb sotsiaalsetest piirangutest, ja millised on teadmiste ning võimu piirid, kui neid ei tasakaalusta moraalne vastutus. Lugu on ehitatud üles pinge ja tagasivaadete vaheldumisele: Griffini mineviku avamine aitab mõista, kuidas ideaalidest saab kinnisidee ning teaduslikust ambitsioonist eksistentsiaalne lõks.

H. G. Wells (1866–1946) oli inglise kirjanik ja ühiskonnateadlane, keda peetakse üheks ulmekirjanduse rajajaks. Tema loomingus on kesksel kohal teaduse mõju inimesele ja ühiskonnale, mida ta käsitleb tihti hoiatavas, ent samas psühholoogiliselt nüansseeritud võtmes. „Nähtamatu mees“ kuulub tema tuntumate teoste hulka, kõrvuti „Ajamasina“, „Maailmade sõja“ ja „Doktor Moreau saarega“. See romaan ei ole vaid ulmefantaasia, vaid ka mõtisklus eetika, indiviidi ja ühiskonna vahelisest pingest, mis teeb selle ajatu tähendusega loeks ka tänapäeval.