Nähtamatu

„Nähtamatu” on Herbert George Wellsi ulmeromaan, mille keskmes on teadlane, kes leiab viisi muuta oma keha nähtamatuks. Alguses näib see olevat teaduslik läbimurre, mis võiks anda uusi võimalusi ja vabadust, kuid kiiresti ilmneb selle avastuse ohtlik külg. Peategelane kasutab nähtamatuse seisundit mitte üksnes katsetusteks, vaid ka võimuiha ja isekate soovide rahuldamiseks. Tema sammud viivad kuritegelike tegudeni ning ta satub konflikti ümbritseva ühiskonnaga. Loo pinget kannab vastuolu teadusliku idee suuruse ja selle moraalselt küsitava rakendamise vahel.

Romaan asetab lugeja ette küsimuse, millised võivad olla teadusliku avastuse tagajärjed, kui selle kasutamine väljub kontrolli alt. Wellsi kirjeldatud nähtamatu teadlane kehastab „kurja geeniuse” arhetüüpi – inimest, kes kasutab teadmisi inimkonna vastu. Teose keskne mõte seisneb hoiatuses, et teadus ilma vastutustundeta võib muutuda ohuks, ning nähtamatus kui metafoor peegeldab inimese sisemist üksindust ja eraldatust. Romaan liigutab lugejat läbi põnevusliku tegevuse, kuid samas kutsub mõtlema teaduse ja eetika kokkupõrke üle.

Herbert George Wells (1866–1946) oli inglise kirjanik, keda peetakse üheks ulmekirjanduse rajajaks. Ta saavutas tuntuse romaaniga „Ajamasin”, mis pani aluse ajarännuteemalistele lugudele, ning jätkas sama liini teostega „Doktor Moreau saar”, „Nähtamatu” ja „Maailmade sõda”. Wells huvitus teaduse arengust ja ühiskonna muutustest ning sidus oma loomingus teaduslikud ideed sotsiaalsete ja poliitiliste küsimustega. Tema teosed on mõjutanud tugevalt ulmekirjanduse arengut ning neid loetakse endiselt žanri klassikaks.