Tule ja mõõgaga 2. osa

Henryk Sienkiewiczi ajaloolise triloogia esimese romaani „Tule ja mõõgaga“ teine osa jätkab sündmusi 17. sajandi keskel, mil Poola-Leedu riiki raputasid ulatuslikud konfliktid Ukraina kasakate ja tatarlastega. Teose keskmes on endiselt Husaaride ratsaväeohvitser Jan Skrzetuski, kelle isiklik saatus põimub laiemate ajalooliste sündmustega. Peategelase armastus Helena vastu ning tema püüdlused neiu päästmiseks mässuliste käest annavad loole isikliku ja emotsionaalse telje, mille ümber kujuneb üha laienev sõjaline ja poliitiline draama. Kirjanik seob meisterlikult üksikisikute lood lahingute, piiramiste ja vandenõudega, luues elava pildi segaduste ja reetmiste ajastust.

Teose teises pooles süveneb kujutlus mässujuhi Bogdan Hmelnõtski taktikast ning Poola aristokraatia sisemistest vastuoludest. Sienkiewicz ei esita konflikti mustvalgelt – ta püüab mõista mõlema poole motiive ja olusid, kuigi romaan jääb selgelt Poola isamaalise vaatevinkli juurde. Kirjeldused lahingutest ja sõjakäikudest vahelduvad detailsete portreedega ajaloolistest tegelastest, kelle kaudu avaneb ajastu poliitiline ja moraalne keerukus. Samal ajal ei kao fookusest romantiline liin ega humoorikad kõrvaltegelased, kelle kaudu pehmendatakse loo traagikat ning rõhutatakse inimliku väärikuse püsivust ka kaoses.

Henryk Sienkiewicz (1846–1916) oli Poola kirjanik ja Nobeli kirjandusauhinna laureaat, kelle loomingut iseloomustab tugev ajalootunnetus ning patriootiline hoiak. Tema teosed on aidanud kujundada Poola rahvuslikku eneseteadvust ning andnud uue elu ajaloolistele sündmustele, mis olid sageli unustusse vajunud. „Tule ja mõõgaga“ on üks tema tuntumaid töid, mis valmis aastatel 1883–1884 ning saavutas laialdase tunnustuse nii kodu- kui välismaal. Sienkiewicz ühendas romantilise jutustamislaadi ajaloolise täpsusega, mis teeb tema loomingust kestva väärtusega kirjanduse.