Lysbeth

Henry Rider Haggardi ajalooline romaan „Lysbeth” viib lugeja 16. sajandi Madalmaadesse, kus usu- ja võimuvõitlused rebivad ühiskonda pooleks. Lugu algab rahulikus keskkonnas, kuid paiskub kiiresti tormiliste sündmuste keerisesse, kui Hispaania inkvisitsioon hakkab maad ja rahvast raudse käega suruma. Peategelane Lysbeth, Hollandi kaupmehe tütar, seisab oma armastuse ja au kaitsel, samal ajal kui tema kaasmaalased võitlevad iseseisvuse ja usuõiguse eest. Romaan kujutab hirmu ja julguse piiri, näidates, kuidas tavalised inimesed peavad tegema otsuseid, mis määravad nende rahva tuleviku. Looduse, linna ja lahingute kirjeldused on detailsed, andes ajastule füüsilise kohalolu tunde, kus iga samm võib olla viimane.

Teos ühendab ajaloolise tõepära ja seiklusromaani hoogsuse. Haggardile omaselt on tegevus tihe ja süžeeline, ent samal ajal kannab see eetilist sõnumit – inimväärikuse, truuduse ja vabaduse kaitset. Lysbethi ja tema kaaslaste lugu on ühtaegu isiklik ja rahvuslik: nende võitlus peegeldab väikese rahva visadust suure jõu vastu. Autor toob esile nii kangelaslikkuse kui ka ohvrimeelsuse, rõhutades, et tõeline vaprus ei seisne ainult mõõga käsitlemises, vaid ka truuduses põhimõtetele. Romaani taustaks on Madalmaade vabadusvõitlus Hispaania ülemvõimu vastu, ent lugu jääb inimlikuks – see räägib armastusest, reetmisest ja lootusest ka siis, kui kõik tundub kadunud.

Henry Rider Haggard (1856–1925) oli inglise kirjanik, kelle looming ulatub seiklus- ja fantaasiaromaanidest ajalooliste jutustusteni. Teda tuntakse eelkõige teostega „Kuningas Saalomoni kaevandused” ja „She”, mis tõid talle rahvusvahelise kuulsuse. Haggardil oli eriline anne siduda faktid ja legendid, luues maailmu, kus ajalooline täpsus ja kujutlusvõime toetavad teineteist. „Lysbeth” erineb tema Aafrika-seiklustest oma ajaloolise põhjalikkuse poolest, kuid kannab sama idealistlikku vaimu – usku, et ausus ja julgus on ajatud väärtused. Autorile omane jutustamislaad ühendab romantika ja tegevuse, tehes tema raamatud elujõuliseks ka tänapäeval, kus vabaduse ja õigluse küsimused pole kaotanud oma tähendust.