Vähi pöörijoon

Henry Milleri romaan „Vähi pöörijoon” on üks 20. sajandi kirjanduse vastuolulisemaid ja samas mõjukamaid teoseid. Tegemist on autobiograafilise suunitlusega raamatuga, mille autor kirjutas Pariisis 1930.–1931. aastal, ammutades ainest omaenda kogemustest. Romaan ilmus esmakordselt 1934. aastal Obeliski kirjastuses ning selle ilmumine tekitas skandaali, kuna tekstis leidub avameelset erootikat, ühiskonnakriitikat ja teravat individualistlikku hoiakut. Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides jõudis teos lugejateni alles aastakümneid hiljem, kui tsensuuri piirangud lõdvenesid.

„Vähi pöörijoon” kujutab elu Pariisis, kus vaesus, rändamine, juhutööd ja boheemlaslikud tutvused põimuvad kirjaniku igapäevaellu. Milleri tekst on fragmentaarne ja voolav, ühendades filosoofilisi mõtisklusi, isiklikke ülestunnistusi ja groteskseid stseene. Autor seob seksuaalsuse, kunsti ja vaesuse kogemuse eksistentsiaalseks aruteluks inimese vabaduse ja loovuse üle. Teos mõjub samaaegselt päeviku ja esseena, kus jutustuse kõrval domineerib autori hääl, mis keeldub allumast tavapärasele romaanivormile.

Henry Miller (1891–1980) oli Ameerika kirjanik, kes elas suure osa oma loomeajast Pariisis ning kujunes seal modernistliku kirjanduse omanäoliseks hääleks. Tema looming murdis piire nii sisus kui vormis, mõjutades hilisemaid põlvkondi avameelsuse ja keelelise voolavusega. Milleri teosed, sealhulgas „Vähi pöörijoon”, „Capricornuse pöörijoon” ja „Roosikvartsi crucifixion” sari, tõid talle kuulsust kui provokaatorile ja samas kui kirjanikule, kes otsis ausat ja kompromissitut väljendust. Eestis avas „Vähi pöörijoon” tema loomingu tõlgete rea, tutvustades lugejale autorit, kelle raamatud on ühtaegu intiimsed ja piire kompavad.