Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt

“Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt” on Henrik Visnapuu memuaarteos, mille ta alustas kirjutamist paguluses Saksamaal, kuid mis ilmus postuumselt Rootsis 1951. aastal. Raamat on osa “Eesti mälu” sarjast ning kätkeb endas mälestusi lapsepõlvest ja noorusajast, millele lisanduvad kultuurilised ja vaimsed otsingud. Visnapuu kirjutab meenutusi kodumaa kaotuse ja paguluse taustal, mistõttu läbib teost melanhoolne, kuid samas ka loovust ja vaimset otsingut kandev alatoon. Sündmustik liigub kodukandi loodusest ja lapsepõlveelust edasi kirjanduslike püüdluste, sõprade ja loominguliste ettevõtmiste juurde.

Raamatu keskmes on Visnapuu kujunemislugu, tema vaimsed otsingud ja nooruslik idealism. Teoses kirjeldatakse “Siuru” kevadet, Eesti modernistliku kirjandusrühmituse tõusu ja selle mõju noorele kirjanikule. Samuti käsitletakse Saksa okupatsiooni aega ning Vabadussõja puhkemist, mis tõi endaga kaasa murrangu kogu ühiskonna ja autori enda elus. Kuna tegemist on mälestustega, põimuvad isiklikud seigad ja laiema kultuurilise tausta kirjeldused, pakkudes lugejale samal ajal nii intiimset eluloolist materjali kui ka ajastu üldisemat peegeldust. Raamat sai erilise tähenduse, olles Tiibhobuse märgi all tegutsema hakanud Eesti Kirjanike Kooperatiivi esimene väljaanne Rootsis.

Henrik Visnapuu (1890–1951) oli eesti luuletaja, proosakirjanik ja kultuuritegelane. Ta kuulus “Siuru” rühmitusse ja tõusis 20. sajandi alguse eesti kirjanduses üheks olulisemaks modernistlikuks hääleks. Tema loomingut iseloomustab tundlik ja värvikas keelekasutus, romantiline kujundiloome ning sügav huvi vaimsete ja rahvuslike teemade vastu. Pagulusse sattununa jätkas Visnapuu kirjutamist, kuid kodumaa kaotus ja võõrsil elu jättis tema loomingule tugeva varjundi. “Päike ja jõgi” on ühtaegu tunnistus tema nooruse otsingutest ja loomingulisest kujunemisest ning mälestus monumentaalsest ajajärgust Eesti kultuuriloos.