Esivanemate hauad. XII kogu luuletusi

Henrik Visnapuu luulekogu „Esivanemate hauad. XII kogu luuletusi“ on sügavalt isamaaline ja meditatiivne teos, mis kajastab autori hilisemat loomeperioodi ning tema sisemist dialoogi mineviku, rahvuse ja iseendaga. Kuigi kogumiku luuletused pärinevad varasemast, anti kogu välja 1991. aastal, ajal, mil Eesti Vabariigi taasiseseisvumise protsess andis sellele tekstikogule uue aktuaalsuse ja kõnekuse. Visnapuu sõna on selles kogus rahunenud, kuid jätkuvalt intensiivne – vaba varasemast futuristlikust tormakusest, kuid sisemiselt laetud, täis ajaloolist mälu ja isiklikku mõtisklust identiteedi, kuuluvuse ja igaviku üle.

Kogu pealkiri „Esivanemate hauad“ viitab leinale ja austusele, aga ka jätkuvusele: need hauad on vaikivad märgid kultuurilisest ja vaimsest järjepidevusest, mis elab edasi luuletaja sõnas. Luuletustes kohtuvad loodus, rahvuslik sümboolika ja metafüüsilised küsimused. Visnapuu tekstides on tunda sügavat sidet kodumaa maastike ja ajalooga, aga ka pagulase kogemuse vaoshoitud valu. Mitmed värsid kajavad kui vaikne palve või sisemine tõotus jääda truuks oma päritolule, keelele ja kultuurile. Vormiliselt eelistab autor klassikalist struktuuri, korrapärast rütmi ja tugevat kujundlikkust, milles sõnade kaal on alati tunnetatud ja põhjendatud.

Henrik Visnapuu (1890–1951) oli üks 20. sajandi olulisemaid eesti luuletajaid, kelle looming ulatus Siuru liikumise lüürikast kuni hilisema isamaalise ja eksistentsiaalse luuleni. Paguluses elades kandis ta edasi eestluse vaimset pärandit, luues tekste, mis sidusid isikliku valu rahvusliku missioonitundega. „Esivanemate hauad“ on osa tema luulekogude sarjast ja väljendab küpset poeetilist maailmatunnetust – see on vaimse kodumaa otsing ning vaikne mälestuslaul neile, kelle kaudu on püsinud ja püsinud rahva vaimne kestus. Kogumik on ühtaegu rahulik ja mõjus, pakkudes nii luuleelamust kui mõttelist sidet kultuurilise järjepidevusega.