Näidendid 2. osa

Henrik Ibseni „Näidendid“ teise osa väljaanne koondab mitmeid tema olulisemaid hilisema perioodi lavateoseid, mis keskenduvad individuaalse vastutuse, vabaduse ja inimsuhete keerukuse temaatikale. Erinevalt varasemast romantilisest ja ühiskonnakriitilisest suunast pöördub Ibsen selles loomeperioodis rohkem inimese sisemaailma, tema psüühika ja moraalsete dilemmade poole. Tegelased seisavad silmitsi valikutega, mis seovad mineviku ja oleviku, isikliku vastutuse ja sotsiaalse surve. Dialoogid on pingestatud, täis varjatud tähendusi ja allhoovusi, mis nõuavad lavastajatelt ja publikult süvenemist ja mõtestamist.

Valimikus sisalduvad näidendid, nagu „Ehitusmeister Solness“, „Väike Eyolf“, „John Gabriel Borkman“ ja „Kui me, surnud, ärkame“, kuuluvad Ibseni nn introspektiivsesse loominguperioodi. Neis teostes muutub keskseks küsimus, mida tähendab elatud elu – kas saavutused on eesmärk omaette või pigem kompromisside summa. Ibseni tegelased on sageli loojad, juhid või idealistid, keda vaevab sisemine konflikt: nad tunnevad, et on petnud iseennast või oma lähedasi. Sellest tekivad pingelised olukorrad, kus tegelase käitumine peegeldab sügavamat psühholoogilist protsessi. Ibsen ei anna vastuseid, vaid esitab küsimusi, mis puudutavad elu mõtet, vabaduse piire ja enesepettuse ulatust.

Henrik Ibsen (1828–1906) oli norra näitekirjanik, kelle loomingust sai oluline teetähis nüüdisaegsele draamakirjandusele. Tema realistlikud ja psühholoogiliselt süvitsi minevad näidendid murdsid 19. sajandi lõpul senised teatriarusaamad, tuues lavale kodanliku elu varjuküljed ja üksikisiku sisemised kriisid. Ta mõjutas tugevalt Euroopa dramaturgiat ning tema mõju ulatub tänapäeva teatrini. Eesti keeles ilmunud valimikud on andnud kohalikele lugejatele võimaluse tutvuda Ibseni keeruka, ent ajatult kõnetava loominguga, milles peegelduvad nii tolleaegsed kui igikestvad inimlikud pingeväljad. Ibseni tekstid püsivad aktuaalsena just tänu oma süvitsi minevale käsitlusele inimese eksistentsist.