Henriku Liivimaa kroonika

Henriku Liivimaa kroonika on 13. sajandi alguses kirjutatud ladinakeelne ajalooallikas, mida peetakse üheks olulisemaks teoseks Eesti ja Läti keskaja uurimisel. Kroonika koondab sündmusi alates 12. sajandi lõpust kuni 1220. aastate keskpaigani, kirjeldades ristiusu levikut, ristisõdijate tegevust ja kohalike rahvaste vastupanu. Teosest leiab detailseid kirjeldusi sõjakäikudest, lahingutest, liitudest ja diplomaatilistest kokkulepetest, aga ka rahva igapäevaelu ja uskumuste kohta.

Kroonika tähtsus seisneb selles, et see on ainus omataoline terviklik allikas, mis jutustab Baltimaade vallutamise käigu. Autor kirjeldab sündmusi tihti paavsti misjoni seisukohalt, mistõttu kajastub tekstis nii ideoloogiline kui ka propagandistlik toon. Ometi on selle kaudu võimalik mõista ka kohalike hõimude visadust ja vastupanuvõimet. Teosest kumab läbi kangelaslikkus, millega eestlased ja teised rahvad püüdsid säilitada oma vabadust, isegi siis, kui lootus tundus kaduvat.

1982. aastal avaldati kroonika eestikeelne väljaanne, mis tõi selle ajaloolise mälestise laiema lugejaskonnani. Väljaandele lisati kommentaarid ja saatesõna, mis aitasid mõista teksti konteksti ja ajastu eripära. Nii muutus Henriku kroonika mitte ainult teadlaste uurimisallikaks, vaid ka üldisele lugejale kättesaadavaks raamatuks, mis annab elava pildi meie esivanemate võitlusest ja ristiusu levikust Läänemere idakaldal.