Gabriel 2. osa. Ühe kõhna mehikese elulugu

Henriette van Eyki romaan „Gabriel. Ühe kõhna mehikese elulugu” teise osa keskmes jätkub peategelase isikupärane teekond läbi elu, millele annab tooni iroonia, terane tähelepanekuvõime ja kergelt melanhoolne alatoon. Teoses jälgitakse Gabrieli kasvamist ning kohanemist ühiskondlike normide ja perekondlike ootustega, mis talle sageli võõraks jäävad. Tema kõhn keha ja tundlik natuur muudavad ta pigem vaatlejaks kui aktiivseks osaliseks, ent just selles positsioonis avaneb talle võimalus märgata detaile ja inimloomuse vastuolusid, mida teised möödaminnes eiravad.

Gabrieli elukäik ei ole täis suuri vapustusi ega traagilisi sündmusi, kuid see on rikas sisemiste pingete ja eneseotsingu poolest. Van Eyk kujutab oma peategelast armastuse, truuduse ja identiteedi küsimuste keerises, kuid teeb seda kergelt muigava tooniga, mis hoiab teksti sentimentaalsusest eemal. Gabriel vaatleb elu sageli läbi distantsi – olgu selleks siis tema ema emotsionaalne tormakus, ühiskonna silmakirjalikkus või tema enda keerukas suhe kehaga. Romaan areneb tasapisi, justkui hajusate mälupiltide kaudu, milles iga episood aitab täiendada portreed tundlikust ja vastuolulisest inimesest.

Henriette van Eyk oli hollandi kirjanik, kelle loomingus põimuvad autobiograafilised motiivid, sotsiaalne analüüs ja psühholoogiline nüansirikkus. Tema teoseid iseloomustab peen huumor, täpne keelekasutus ja võime näha inimese argistes otsustes suuremaid eksistentsiaalseid jooni. „Gabriel” on üks tema tuntumaid romaane, mis saavutas populaarsuse just oma südamliku, kuid teravmeelse käsitluse tõttu. Teose teine osa kinnitab van Eyki võimet jälgida inimeseks olemise varjundeid ilma liigse moraalita, ent alati empaatilise pilguga.