Papillon

Henri Charrière’i autobiograafiline teos „Papillon“ on jutustus mehest, kes ei leppinud talle määratud saatusega. 1931. aastal mõisteti ta eluks ajaks sunnitööle mõrva eest, mida ta enda väitel ei olnud toime pannud. Järgnenud vangla- ja põgenemisaastad kujunesid piinavalt pikkadeks, täis äärmuslikke olukordi, alandusi ja meelekindlust. Charrière viidi üle Atlandi Prantsuse Guajaanasse, kus ta korduvalt põgenes, tabati ja karistati, ent säilitas vankumatu usu vabadusse. „Papillon“ ei ole ainult vanglaelu kirjeldus, vaid ka üleskutse inimväärikuse ja vabaduse eest seismiseks, räägitud otsekoheselt ja siira jõuga. Raamat mõjub tunnistusena inimesest, kes ka kõige lootusetumas olukorras ei loobu õiglusest ega eneseuskumisest.

Teos valmis 1960. aastate lõpus, kui autor oli juba jõudnud põgenemiste ja tagasilöökide järel alustada uut elu Venezuelas. Lugu on kirjutatud elava jutustamisstiiliga, mis ühendab dokumentaalsuse ja seiklusromaani tempokuse. Vanglate, džunglite ja meresõitude kirjeldused loovad kujutluse mehest, kelle hinges põleb vabaduse igatsus. Charrière’i lugu on korraga julm ja vabastav, sest see näitab, kuidas inimene suudab säilitada oma väärikuse isegi siis, kui süsteem teda purustada püüab. „Papillon“ tõusis ilmumise järel rahvusvaheliseks menuks ning on tänini üks tuntumaid sunnitöö- ja põgenemisteemalisi mälestusraamatuid, mille põhjal valmis ka samanimeline film.

Henri Charrière (1906–1973) sündis Prantsusmaal Ardèche’i departemangus ning teenis nooruses mereväes. Pärast ebaõiglast süüdimõistmist ja aastaid kestnud sunnitööd leidis ta uue kodu Lõuna-Ameerikas. Tema hüüdnimi „Papillon“ ehk „liblikas“ tulenes rinnal olnud tätoveeringust. Esimese raamatu edu ajel avaldas ta hiljem ka järje „Banco“, kus kirjeldas oma elu pärast vangistusest pääsemist. Charrière suri Hispaanias, olles jäänud elavaks sümboliks võitlusest vabaduse ja õigluse nimel.