Tuli. Ühe rühma päevik

Henri Barbusse’i romaan „Tuli. Ühe rühma päevik“ on sügavalt realistlik ja kriitiline käsitlus Esimesest maailmasõjast, mille keskmes on rindel sõdivate Prantsuse jalaväelaste kogemused. Teos põhineb autori isiklikel läbielamistel läänerindel ning on esitatud päeviku vormis, tuues esile sõdurite argipäeva – kaevikuelu, ohu, väsimuse, nälja ja meeleheitel hetked. Erinevalt idealiseeritud või kangelaslikest sõjakirjeldustest keskendub Barbusse lihtsatele meestele: töölistele, talupoegadele, harimata ja haritud inimestele, kelle ühendab üksnes ellujäämissoov ning kasvav kahtlus kogu ettevõtmise mõttekuses.

Romaani jõulisus seisneb selle aususes ja pildilises detailsuses. Lugejale ei pakuta leevendavaid kõrvalehoidmisi – lahingustseenid on toored, kannatused füüsilised ja psühholoogilised. Ometi ei taandu teos pelgalt reportaažiks; Barbusse’i keeles ja kompositsioonis on tunda sügavamat eetilist mõõdet. Ta heidab süü sõjamasinale, bürokraatiale ja ülevalt peale surutud patriotismile, mis kasutab lihtsaid inimesi ära. Sõdurite vahel kujunev vendlus ja humaansus muutuvad vastukaaluks üleüldisele hävingule, ning selles seisnebki romaani vastandlik olemus – lootusetuse keskel tekib siiski inimlikkuse säde.

Henri Barbusse (1873–1935) oli prantsuse kirjanik ja ajakirjanik, kelle looming pöördus pärast isiklikku rindekogemust järsult patsifismi ja sotsiaalse kriitika suunas. „Tuli“ ilmus esmakordselt 1916. aastal ning pälvis Goncourt’i kirjandusauhinna, tõustes kiiresti üheks tähtsamaks sõjavastaseks teoseks maailmakirjanduses. Barbusse liitus hiljem kommunistliku liikumisega ning tema kirjutised muutusid järjest ideoloogilisemaks, kuid „Tuli“ jääb tema loomingu tipuks – teravalt eluline, samas sügavalt moraalne kroonika ühest inimajaloo verisemast ajastust.