Viimane minut

Henno Käo Viimane minut on proosatekstide kogu, milles vahelduvad lühilood, tähelepanekud ja sisekaemused. Tekstid liiguvad argise ja kujutlusliku piiril, kasutades äratuntavaid olukordi ja detaile, mis muutuvad ootamatult tähenduslikuks. Lood ei toetu klassikalisele süžeele ega ühetaolisele jutustajale, vaid toimivad iseseisvate katsetena midagi tabada – seisundit, reaktsiooni, ootust või katkestust.

Käo keel on kokkuhoidlik ja rütmiline, toetudes sageli kõnekeelsele intonatsioonile, mille alla on peidetud vaimne pinge või mõtteline nihestatus. Teemad ulatuvad isiklikest tähelepanekutest ühiskondlikult laiemate seisunditeni, kuid ilma otsese kommentaarita. Oluline ei ole sündmuse enda kaal, vaid see, kuidas see esitatakse – viimane hetk, sõna, paus. Viimane minut ei ole sihtpunkt, vaid seisund, kus miski võib veel muutuda, kuid ei pruugi.

Kogu ei taotle vormilist ühtlust, vaid liikumist eri suundades, kus igas tekstis on omaenda sisemine loogika ja lõppematus. Käo käsitlusviis hoiab distantsi ja samas kutsub lugejat lähemale, vaatama tavapärast viisil, kus selle tähendus ei ole enam enesestmõistetav. Tekstide keskmes ei ole kindel järeldus, vaid küsimus, mida ei ole sõnastatud lõpuni.