Läbi hõreda kivi

Henno Käo luulekogu „Läbi hõreda kivi“ on poeetiline rännak, mis ühendab loodusvaatluse, isikliku sisekaemuse ja fantaasiamotiivid lüüriliseks tervikuks. Käo tekstides põimuvad argielu ja müütiline mõõde, kus sõna saab nii kivi kui lind, puu kui valguskiir. Autor kõneleb sageli napilt, vahel mõne rea või üksiku pildiga, kuid nende kaudu avaneb vaataja pilgu ees laiem maailm, täis vihjeid, kõhklusi ja tunnetuslikke nihkeid. Kogu alatoon on vaikne ja meditatiivne, ent mitte suletud – pigem avatud ootamatusele, mis võib peituda ka kõige harilikumas hetkes.

Tekstide kujundid viitavad tihti loodusele, kuid mitte pelgalt kirjeldava eesmärgiga. Kivi, vesi, kuuvalgus või udusulg ei ole pelgalt maastiku osad, vaid mõttelised sillad millegi sügavama ja seletamatu suunas. Käo ei püüa vastata, vaid kuulata ja märkida. Mõned luuletused meenutavad haikulaadseid hetkevaatlusi, teised aga kannavad allegoorilist või isegi muinasjutulist tooni, mille kaudu autor laseb fantaasial liikuda piiride taha. Kujundikeel on napp, ent täpne, mõjudes vaikse, kuid järjekindla allhoovana. Läbi kogu kogu kandub otsinguline hoiak – justkui püüaks luuletaja liikuda läbi „hõreda kivi“, millegi nähtamatu ja käegakatsutamatu poole.

Henno Käo (1942–2004) oli mitmekülgne looja – kirjanik, illustraator, laululooja ja lavastaja –, kelle loominguline tegevus ulatus lastekirjandusest heliloominguni. Teda iseloomustas isikupärane maailmatunnetus, milles ühinesid folkloor, visuaalne kujunditaju ja fantaasiamaailm. Käo luule oli harva avaldatud, kuid see väljendab selgelt tema üldisema loomingulise maailmapildi peenemat kihti. „Läbi hõreda kivi“ on just selline raamat, mis ei tõtta, vaid kutsub kaasa vaiksele kaasamõtlemisele – otsingule, mille suund ei pruugi olla kindel, aga mille liikumine on siiras ja tundlik.