Ajamasin

Henno Käo luulekogu „Ajamasin“ koondab endas valiku värsse, mis viivad lugeja argiste asjade ja nähtuste vahele. Autor vaatleb neid mitte pelgalt esemete või nähtustena, vaid otsib seoseid nende sisemise tähenduse ja inimese kogemuse vahel. Tekstidesse on põimitud ka müstilised ja mängulised kujud, nagu tontide ja kodukäijate maailm, mis lisavad kogumikule muheda ja fantaasiarikka kihi. Nii avardub tavaline ja igapäevane uute tähenduste kaudu, tuues luuletuste ridadele erilise elu ja liikumise.

„Ajamasina“ puhul on märkimisväärne, et Käo suudab ühendada lihtsa pildi ja kujundi sügava tunnetusega. Tema värsid ei ole vaid kirjeldused, vaid pigem peegeldused, milles on nähtav autori isiklik suhe ümbritsevaga. Esemed, looduspildid ja kujutlusolendid muutuvad justkui osaks sisemisest rännakust, kus lugeja saab kaasa mõelda ja oma tõlgendusi lisada. Seetõttu toimib kogu ühtaegu nii lapsemeelse mängu kui ka tõsisema mõtisklusena aja, elu ja nähtuste üle.

Henno Käo oli lastekirjanik, illustraator, luuletaja ja muusik, kelle loomingus põimusid sõna ja pilt. Ta lõpetas Tartu Kunstikooli dekoratiivkunsti erialal ja töötas seejärel kunstnikuna, kuid tema loominguline tegevus laienes kiiresti kirjandusse ja muusikasse. Käo kirjutas ja illustreeris mitmeid lasteraamatuid ning andis välja luulekogusid, mille tunnusjooneks oli fantaasiarikas lähenemine ja isiklik puudutus. Tema looming on jäänud eesti kultuuripilti kui omanäoline ja mitmekülgne panus, milles ühenduvad eri kunstivormid ja eriline maailmatunnetus.