Rootsi kummikud

Henning Mankelli romaan „Rootsi kummikud“ jätkab pensionile jäänud arsti Fredrik Welini lugu, pakkudes sügavalt isiklikku pilku vananemise, kaotuse ja sisemise taastumise protsessile. Teose algus on drastiline: Fredrik ärkab öösel oma maja põlengu peale ja pääseb vaid kahe vasaku jala kummikutega. Kaotus pole pelgalt materiaalses mõttes, vaid sümboliseerib ka elu mõtte kadumist. Mees, kes kunagi oskas olla arst ja elada kindla rutiini järgi, satub nüüd silmitsi eksistentsiaalse tühjuse ja võõrandumisega, mida ta püüab täita uute suhete, valikute ja peegeldustega minevikust. Ümber asudes haagiselamusse, hakkab ta aeglaselt, kuigi vastumeelselt, uuesti elama.

Romaani keskmes on mitmetasandiline suhe Fredriku ja tema tütre Louise’i vahel, mis tõukub sügavatest pingetest ja elukäsitlustest, kuid samas viib neid tagasi Pariisi — linna, kus Fredrik kunagi lootis midagi muud kui see, mis temast hiljem sai. Tütre impulsiivne elu ja ajakirjanik Lisa Modini ootamatu armastuseavaldus sunnivad peategelast end ümber hindama. Sündmustik areneb kriminaalse suunaga, kui põleb maha veel teinegi maja ning külarahva seas levib paanika võimaliku sarisüütaja üle. Romaanis põimuvad argine ja traagiline, tõsine ja irooniline, pakkudes lugejale mitmekihilist arutelu inimliku väärikuse, usalduse ja muutumise üle eluõhtul.

Henning Mankell on rahvusvaheliselt tuntud eelkõige oma kriminaalromaanide poolest, kuid „Rootsi kummikud“ kuulub tema süvapsühholoogilisemate teoste hulka. Kirjanik keskendus siinses romaanis eksistentsiaalsetele teemadele, millele ta pöördus korduvalt ka oma hilisemas loomingus. Mankelli stiilile omane selgus ja tundlikkus võimaldavad luua kujundeid, mis püsivad ka pärast viimast lehekülge. Ta ei paku lihtsaid vastuseid, vaid võimaluse lugejal ise otsida tähendust kaotuse, vananemise ja elu jätkumise vahel.