Müüritud

Henn Mikelsaare romaan „Müüritud“ on mõtlik ja sisekaemuslik teos, mis uurib inimese vaimset ja eksistentsiaalset vangistust, samuti inimsuhete haprust ja ajastu survet üksikisikule. Tegu on süveneva ja aeglaselt lahti rulluva looga, mille peategelane seisab silmitsi nii isikliku kui ka sotsiaalse suletusega. Lugeja viiakse ruumiliselt ja ajaliselt piiratud keskkonda, mis muutub tähenduslikuks kujundiks sisemisele seisundile — müürid ei tähista ainult füüsilist piiratust, vaid ka vaimseid tõkkeid, mida tegelased ise endale püstitavad või mille on püstitanud aeg ja olud.

Romaani ülesehitus on mediteeriv ja fragmentaarne, pigem sisemonoloogiline kui sündmustepõhine. Teoses põimuvad mälu ja olevik, kogemused ja kujutlus, luues kihilise ja tähendusrikka narratiivi. Kesksel kohal on peategelase enesevaatlus ja tema suhted teiste inimestega — nende kaudu kerkivad esile moraalsed dilemmad, üksinduse ja läheduse pinge ning aja vältimatu kulg. Mikelsaar kasutab nappi, kuid täpset keelt, milles on tunda nii klassikalist kirjandustraditsiooni kui ka modernistlikku eneseanalüüsi. Sügavus ei tulene mitte sündmustest, vaid sisemisest pingest, mis saadab kogu teksti läbivalt.

Henn Mikelsaar (1923–2011) oli eesti prosaist ja esseist, kes avaldas loomingut alates 1950. aastatest. Tema teoseid iseloomustab filosoofiline süvenemine, inimese ja aja suhete uurimine ning huvi eetiliste ja metafüüsiliste küsimuste vastu. Mikelsaare stiil on tihe ja väljapeetud, sageli peegeldab see vaimselt laetud mõttemaailma, mis jääb truuks tõsisele, vahel lausa stoilisele toonile. „Müüritud“ kuulub tema hilisloomingusse ja on autorile omaselt kontsentreeritud ning isiklikult läbielatud mõtisklus inimese ja tema sisemise vabaduse piiride üle.