Puude kuulaja

Hendrik Relve teos „Puude kuulaja“ on poeetiline ja süvenev mõtisklus puude, metsa ja looduse kohalolust inimese elus. Tegemist ei ole pelgalt loodusraamatuga, vaid pigem esseekoguga, milles autor põimib isiklikke kogemusi, loodusteaduslikku teadmist ja kultuurilisi vaateid metsale ning puudele. Iga lugu või peatükk keskendub kindlale puuliigile või metsamaastikule, kuid laieneb sageli üldisemale tasandile – inimese ja looduse suhetele, ajaloole, mälu kujunemisele ning kuulamise ja mõistmise võimalikkusele. Relve kirjutusviis on rahulik ja sisekaemuslik, kuid samas teadlik ja täpne, viidates pikale loodusetundmise kogemusele.

Raamatus rändab autor erinevatesse paikadesse – nii kodumaisesse metsa kui kaugematele mandritele –, kirjeldades, kuidas puud on olnud kaaslased, märgid või vaiksed õpetajad. Lood sisaldavad nii kultuuriloolisi seiku kui ka isiklikke tähelepanekuid: milline on hariliku tamme kestvus, miks seostatakse mõnd puud rahvapärimustes konkreetsete tunnetega või kuidas mets suudab inimest muuta. Relve lähenemine ei ole moraliseeriv ega õpetlik kitsas mõttes, vaid toetub kuulamise ja mõtestamise soovile. Ta kutsub lugejat aeglustuma, kuulama mitte ainult kõrvadega, vaid ka tunnetuse kaudu – olema looduses kohal ja tajuma selle mitmekihilist sõnumit.

Hendrik Relve on loodusemees, kirjanik ja ajakirjanik, kes on tuntud oma süvitsimineva ja mõistva suhtumise poolest Eestimaa ja maailma loodusesse. Tema looming ulatub reisikirjadest raadiosaadeteni ning teda iseloomustab oskus ühendada loodusteaduslikku teadmist inimliku tundlikkuse ja lugude jutustamisega. „Puude kuulaja“ on näide sellest, kuidas loodusraamat võib saada osaks inimese enesevaatlusest – see ei paku ainult teadmisi puude kohta, vaid avab võimaluse mõista neid kui elu ja vaikuse kaaslasi, kelle kohalolek võib jääda märkamatuks vaid siis, kui inimene ise end kuulamisest eemal hoiab.