Roheline sisalik

Roheline sisalik on luulekogu, milles vahelduvad looduspildid, igapäevased tähelepanekud ja keelelised mängud. Tekstid on kirjutatud mulgi murdes, mille kaudu kujuneb iseäralik rütm ja kõla. Luuletustes esineb vähe otseseid kirjeldusi või seisukohavõtte, pigem tekivad tähendused ridade vahel või keelekasutuse kaudu. Kujundid on lühikesed ja sageli korduvad, moodustades kindla mustri.

Loodus on enamiku tekstide taustaks, kuid mitte sihtpunktiks. Luuletustes esinevad loomad, taimed ja ilmaolud, mis ei viita mitte ainult nähtavale, vaid ka tunnetatavale. Pealkirjaluuletuses on sisalik kui olend, kes jääb märkamatuks, kuid püsib kohal. See motiiv kordub mujalgi — midagi või keegi liigub vaikselt, ilma selgitusteta. Murdekeel võimaldab autori jaoks distantseerumist, samas ka lähedust omaenda kogemusega. Keele valikust tulenevad nihked loovad võimaluse mitmetähenduslikkuseks.

Kogu ei järgi kindlat struktuuri ega loo läbivat narratiivi. Iga tekst seisab omaette, kuid säilitab kogumiku tonaalsuse. Adamson ei esita järeldusi ega püüa seada üldistusi. Luuletuste ülesehitus ja kõlaline tihedus lubavad lugejal tekstidega viibida, mitte neid tarbida.