Hendrik Adamson

Kogumik „Hendrik Adamson“ on valik eesti luuletaja loomingust, mis koondab peamiselt mulgi murdes kirjutatud tekste tema eri aegade luulekogudest. Esindatud on valik teostest „Mulgimaa“, „Inimen“, „Tõus ja mõõn“, „Kolletuspäev“, „Mälestuste maja“, „Linnulaul“, „Seitsmes“, „Järelpõimik“ ning „Ärge kõnelge sest, mis eilä olli“. Raamat annab ülevaate Adamsoni poeetilisest teekonnast, kus eriline koht kuulub Mulgimaa loodus- ja inimkujudele ning rahvaliku kõneainese kasutamisele. Tema luules peegelduvad kodukoha meeleolud, igapäevaelu ja hingelised otsingud, mille kaudu ta kujundas oma isikupärase poeetilise maailma.

Kogumiku tekstides põimuvad mulgi murde rikkalikud väljendusvõimalused ning filosoofilised mõtisklused inimese olemuse, aja ja muutuste üle. Näiteks luuletuses „Ärge kõnelge sest, mis eilä olli“ rõhutab autor oleviku tähtsust, vastandades selle mineviku ja tuleviku ähmasusele. Niisugune elutunnetuslik ja rahvapärasest keelest jõudu ammutav stiil muudab tema luule kordumatuks ning kinnitab tema koha eesti kirjanduse ajaloos kui ühe olulisema murdeluule viljelejana. Kogumik võimaldab nii tänapäeva lugejal kui ka uurijal kogeda Adamsoni loomingu mitmekihilisust ning jälgida tema poeetika arengut eri kümnenditel.

Hendrik Adamson (1891–1946) oli eesti luuletaja, keda peetakse mulgi murdeluule rajajaks. Ta sündis Kärstna vallas ja õppis hiljem Tartu Ülikoolis eesti keelt ja kirjandust, kuid tema sügavaim inspiratsiooniallikas oli alati Mulgimaa. Adamsoni looming ühendab rahvalaululist pärandit, looduse lähedust ja eksistentsiaalseid küsimusi. Tema luulekeel on ühtaegu kodune ja poeetiline, murdelisus annab sellele erilise värskuse ja jõu. Adamsoni roll eesti kirjanduses seisneb nii keele kui ka sisu uuendamises, olles sillaks rahvalaululise traditsiooni ja modernse luule vahel. Tema luuletused on jäänud elama nii kirjandusloos kui ka Mulgimaa kultuurimälus.