Elu sõnad. Järelpõiming

„Elu sõnad. Järelpõiming“ on luulekogu, mis koondab Hendrik Adamsoni seni avaldamata loomingut aastatest 1913–1946. Tegemist on omamoodi tagasivaatega autori loomingulisse pärandisse, kus on talletatud nii tema isiklikud hingeseisundid kui ka ajastu vastuolud. Kogumikus on esindatud luule, mis ei järgi pelgalt toonaseid kirjanduslikke moevoolusid, vaid kõneleb otse ja varjamatult autori sisemaailmast. Adamson ei pelga näidata elu pahupooli, segada argiseid elutahke ja kirglikke tundeid, ning nii sünnib poeetiline tervik, mis on ühtaegu traagiline, kirju ja erakordselt aus. Raamat annab lugejale võimaluse tajuda autori sisemist arengut, tema teekonda läbi elu ja keeruliste aegade.

Kogumikku iseloomustab terav individualism ja isikupärane hääl, mis eristab Adamsoni tema kaasaegsetest. Tema luule ei püüa olla poliitiliselt korrektne ega järgida valdavaid ühiskondlikke ootusi, vaid keskendub inimese sisemisele tõele. See tähendab, et värsse läbib vahetu emotsioon, keeleline julgus ja ka murdelise kõne eripära. Luules on kõrvuti kired, hingevalu, loodusmaastikud ja argised tähelepanekud, mis kokku moodustavad omamoodi lapiteki – esmalt kireva ja kaootilise, kuid lähemal vaatlusel täpselt autori elu ja olemuse järgi seotud. Seetõttu saab seda kogumikku käsitleda eesti luule ühe eripärase kõrgpunktina, kus isiklik ja üldinimlik põimuvad ühtseks tervikuks.

Hendrik Adamson (1891–1946) oli eesti luuletaja ja kirjanik, keda peetakse murdeluule suurkujuks. Tema looming paistab silma just selle poolest, et ta julges tuua kirjandusse Võrumaa keele ja meele, sidudes murdelise väljenduse poeetilise kujundlikkusega. Adamsoni luule oli oma ajas sageli vastuoluline, sest ta ei kohandanud seda üldlevinud normidele, vaid jäi truuks oma isiklikule toonile. Nii kõneleb ka „Elu sõnad. Järelpõiming“ mitte ainult ühe luuletaja sisemaailmast, vaid ka sellest, kuidas eesti luules võib isikupärane ja murdekeelne hääl kujuneda kõrge kunsti osaks. Kogumiku on koostanud Hando Runnel ning see lisab Adamsoni pärandisse olulise ja seni varjatuks jäänud kihi.