Inimhäälele. Luuletusi 1971 - 1975

Helvi Jürissoni luulekogu „Inimhäälele. Luuletusi 1971–1975” koondab tekste, mis peegeldavad autori loomingu keskmist perioodi, kus tema poeetiline keel on küpsenud ja omandanud isikupärase kõla. Kogu seob endas argiste tähelepanekute, sisemiste mõtiskluste ja laiemate eksistentsiaalsete küsimuste kajastusi. Luuletused on suunatud inimesele ja inimhäälele, avades nii isiklikke kui ka üldistatud kogemusi. Neis on tunda nii intiimseid hetki kui ka looduse ja aja märkide poeetilist tõlgendust.

Kogu jaguneb erinevateks alajaotusteks, mis loovad rütmilise kulgemise ja aitavad lugejal liikuda ühelt teemalt teisele. Esil on kord helged ja mänglevad pildid, kord tõsisemad ja mõtlikumad motiivid. Autori tähelepanu koondub sageli inimese siseilma ja tundlikkuse väljendamisele, ent ta ei loobu ka ühiskondlike ja kultuuriliste nüansside peegeldamisest. Luuletuste tonaalsus liigub meditatiivsest rahust intensiivse tundepuhanguni, pakkudes lugejale mitmekesist ja nüansirikast lugemiskogemust.

Helvi Jürisson (1928–2013) oli eesti luuletaja ja lastekirjanik, kelle loomingut iseloomustab lihtne ja samas sügav sõnakasutus. Ta avaldas mitmeid luulekogusid, milles ühendas isiklikud tundmused laiemate üldistustega. Lisaks täiskasvanutele mõeldud luulele kirjutas ta palju lastele, jäädes meelde oma mängulise keele ja helgete piltidega. Jürisson kuulus oma põlvkonna luulemaastikul nende hulka, kes püüdsid ühendada igapäevase elu detailid ja inimese sisemised otsingud luulelisse vormi, jättes sellega olulise jälje eesti kirjandusse.