Väejooksik

„Väejooksik“ on soome kirjaniku Helvi Hämäläineni lühiromaan, mis viib lugeja 1944. aasta sõjasuve traagilistesse sündmustesse. Teos käsitleb teemat, mida tavaliselt on peetud häbiväärseks või isegi tabu – sõdur, kes jätab lahinguvälja ja põgeneb. Hämäläinen pöörab selle traditsioonilise arusaama pea peale, asetades keskmesse inimese, kelle valikud ei tulene argusest, vaid sügavamast inimlikust vajadusest säilitada elu ja väärikus. Loo kaudu kerkib esile küsimus, kas truudus riigile ja armeele peab alati olema tähtsam kui truudus iseendale ja elule, mida ollakse sunnitud kaotama.

Romaan rõhutab inimese kõige olulisemat õigust – õigust elada. Autori sümpaatia kuulub peategelasele, kes väejooksikuna satub ühiskonna hukkamõistu alla, ent kelle sisemine motiiv on elu hoidmine ja vägivalla vältimine. Sõjaolukorra karm reaalsus ning selle mõjud üksikisikule saavad Hämäläineni jutustuses erilise psühholoogilise ja eetilise kaalu. Tulemuseks on lugu, mis ei õigusta argust, vaid seab küsimuse alla sõja ja vägivalla kui sellise, kutsudes lugejat kaasa mõtlema inimese ja riigi, kohustuse ja õiguse keerulises suhtes.

Helvi Hämäläinen (1907–1998) oli soome prosaist ja luuletaja, kelle loomingus põimuvad sügav psühholoogiline lähenemine ja ühiskondlikud teemad. Ta on tuntud nii oma realistlike romaanide kui ka luulekogude poolest, kuid rahvusvahelist tähelepanu pälvis just romaan „Säädyllinen murhenäytelmä“. Hämäläineni teosed on tõlgitud mitmetesse keeltesse ning tema kirjutamislaadi iseloomustab terav tähelepanu üksikisiku sisemaailmale ja sotsiaalsetele vastuoludele. „Väejooksik“ on näide tema julgusest käsitleda vastuolulisi teemasid ja anda hääl neile, kelle valikud võivad tunduda ühiskonna silmis lubamatud, kuid kes seisavad elu ja surma piiril silmitsi oma kõige olulisemate õigustega.