Epitaaf

Helmut Tarandi „Epitaaf” on sügavalt isiklik ja filosoofiline proosateos, mis ilmus Loomingu Raamatukogu sarjas tema elu lõpuperioodil. Tegemist on lühikese, ent kontsentreeritud tekstiga, mis põimib mälestusi, mõtisklusi ja päevikulaadseid fragmente. Autor vaatleb elu ja surma piiri, meenutades oma isiklikke kogemusi, kaotusi ja eksistentsiaalseid küsimusi, mis ühel hetkel muutuvad möödapääsmatuks. Teos ei ole otseselt autobiograafia ega ilukirjanduslik jutustus, vaid pigem sisekaemuslik dokument, kus piirid fakti ja tunde, mälu ja kujutluse vahel on teadlikult hägustatud.

„Epitaaf” on mõtisklus lõplikkusest, aga ka sellest, mis jääb alles pärast inimest – sõnad, mälestused, mõju. Tarand kirjutab vaoshoitud, ent täpse keelega, kasutades lühikesi, kaalutletud lauseid, mis annavad tekstile meditatiivse rütmi. Elu lõpu lähedus ei muuda tooni sentimentaalseks, vaid hoopis kainelt kaineks ja leppinuks. Isiklik ja üldinimlik põimuvad: autor räägib oma ajast, sõprusest ja üksindusest, aga iga lõik puudutab ka lugejaenda eksistentsi. Teose pealkiri viitab hauakirjale – viimsele sõnale –, ent kogu tekst mõjub kui sisemine, kestev hüvastijätt, mis ei otsi tähelepanu, vaid mõistmist ja rahu.

Helmut Tarand (1911–1987) oli luuletaja, tõlkija, esseist ja ühiskonnategelane, kelle elu ja looming said tugevalt mõjutatud Teise maailmasõja järgsetest poliitilistest oludest. Ta viibis aastatel 1945–1956 Siberi vangilaagris, mis jättis sügava jälje tema maailmavaatele ja kirjandusele. Tarandi loomingut iseloomustab filosoofiline süvenemine, sarkastiline alatoon ning tugev eetiline mõõde. „Epitaaf” on üks tema hilisemaid teoseid, mis võtab kokku nii elukogemuse kui sisemise teekonna, olles vaikne ja väärikas järelsõna ühele eesti intellektuaali elule ja mõtlemisele.