Alutaguse

Helmut Joonukse teos „Alutaguse“ on sisukas ja mitmekihiline uurimus ühest Eesti loodus- ja kultuuripiirkonnast, mille ajalugu, maastik ja inimasustus on pikka aega jäänud laiemale lugejaskonnale vähem tuntuks. Raamat annab ülevaate Alutaguse piirkonna kujunemisest, selle looduslikest iseärasustest, soodest, metsadest ja jõgedest, aga ka seal elanud rahvastest, külade arengust ja kohalike eluviisist läbi sajandite. Tegemist ei ole pelgalt geograafilise ega statistilise kirjeldusega, vaid pigem kultuuriloolise portreega, milles Joonuks põimib loodusteadusliku vaate sotsiaalse ja ajaloolise kontekstiga.

Autor käsitleb Alutaguse muutumist eri ajastutel – kiviajast kuni 20. sajandi keskpaigani –, peatudes arheoloogilistel leidudel, asustusmustritel ja rahvakultuuri tunnustel. Tähelepanu saavad vanad talukohad, kohanimede päritolu, metsavendluse episoodid ning piirkonna loodushoiuga seotud küsimused. Eriti tugevalt tuleb esile inimese ja keskkonna vastastikune suhe: kuidas loodus on kujundanud elulaadi ning kuidas inimene on püüdnud maastikku kasutusele võtta, kohanedes soiste ja metsaste oludega. Joonukse kirjutamislaad on uurimuslikult täpne, ent samas ligipääsetav, tehes teosest väärtusliku lugemisvara nii huvilisele kui ka uurijale.

Helmut Joonuks (1922–2016) oli eesti looduse- ja kultuuriloolane, kelle tööd keskendusid Eesti piirkondlike eripärade uurimisele. Tema käsitlused paistsid silma süstemaatilisuse, allikate rohke kasutamise ning kultuurilise tundlikkusega. „Alutaguse“ on üks tema esimesi piirkondlikke monograafiaid, mis pani aluse hilisemale sarjale, kus ta kirjeldas erinevaid Eesti paiku nende looduse, ajaloo ja rahvapärimuse kaudu. Joonukse töö eristub selle poolest, et ta ei näe loodust ja kultuuri vastanditena, vaid käsitleb neid kui lahutamatuid ja vastastikku rikastavaid nähtusi.