Tallinna etikukivid

Helmi Üpruse monograafia „Tallinna etikukivid“ on põhjalik uurimus Tallinna vanalinna tänavakatte kujunemisest ja kasutusest keskajast kuni uuema ajani. Raamat keskendub kitsale, ent sisuliselt tähendusrikkale teemaderingile: munakivide, paeplaatide ja muude kivimaterjalide paigaldusviisidele, mustritele, kasutusloogikale ning nende seosele linna arenguga. „Etikukivid“, nagu neid Tallinna kontekstis rahvapäraselt nimetatakse, muutuvad autorile ajaloo ja kultuuriloo kandjateks – märkideks, mille kaudu saab lugeda linna eluolu, ühiskondlikku hierarhiat ning ehitustehnilisi muutusi eri ajastutel.

Teos sisaldab rohkesti jooniseid, fotosid ja skeeme, mis illustreerivad kivikatete paiknemist ja muutumist ajas, andes lugejale visuaalse võtme linna ajaloolise ruumi mõistmiseks. Üprus seob kivikatte uurimise laiemate kultuuriliste ja sotsiaalsete protsessidega, käsitledes näiteks, kuidas eri ajastute majanduslik olukord või poliitilised otsused on mõjutanud tänavaruumi kujundust. Lisaks tehnilistele detailidele pöörab autor tähelepanu ka esteetikale ja kivide rollile linna identiteedis. Teos on seega mitte ainult ajalooline, vaid ka ruumilise mõtlemise ja linnakeskkonna tajumise käsiraamat.

Helmi Üprus (1911–1978) oli silmapaistev eesti kunstiajaloolane ja arhitektuuriajaloo uurija, kelle tööd keskendusid peamiselt Tallinna vanalinna, mõisaarhitektuuri ja ruumilise kultuuri säilitamisele ning mõtestamisele. Tema lähenemine oli interdistsiplinaarne – ühendades ajaloo, kunstiteaduse, urbanistika ja kultuuriloo. „Tallinna etikukivid“ esindab tema uurijatööd väiksemas vormis, kuid sama põhjaliku ja metoodilise käsitlusega. See on väärtuslik allikas neile, kes soovivad süvitsi mõista linna kui ajaloolise organismi materjalset kihti ning selle tähendust kultuurimälus.