Raidkivikunst Eestis XIII-XVII sajandini

„Raidkivikunst Eestis XIII–XVII sajandini” on Helmi Üpruse põhjalik uurimus, mis käsitleb Eesti kunstiajaloo üht olulisemat ja samas spetsiifilisemat valdkonda – raidkivist loodud kunstiteoseid. Teos annab ülevaate keskaegsetest ja varauusaegsetest raidkividest, nende vormikeelest, funktsioonist ja tähendusest kultuurilises kontekstis. Raamatus on tähelepanu all nii arhitektuursed detailid kui ka haua- ja mälestuskivid, mis on seotud meie ajaloolise ja kunstilise pärandiga. Uurimus tugineb ulatuslikule allikmaterjalile ja arheoloogilistele leidudele, pakkudes lugejale süsteemset pilti raidkivikunsti arengust Eestis.

Teos on rikkalikult illustreeritud fotode ja joonistega, mis aitavad kirjeldatut visuaalselt mõista ja tajuda. Näidete kaudu avatakse eri stiilide ja ajastute eripära, samuti toona valitsenud Euroopa kunstisuundade mõju Eesti kohalikule kunstiloomele. Uurimus ei piirdu pelgalt vormilise analüüsiga, vaid seob raidkivid laiemasse ajaloolisse ja kultuurilisse tausta, käsitledes nende tellijaid, valmistajaid ja kasutuskontekste. Seeläbi avab raamat raidkivide rolli mitte ainult kunstinähtusena, vaid ka ajaloo- ja kultuuriloo allikana, mis kõneleb omaaegsetest ühiskondlikest väärtustest ja uskumustest.

Helmi Üprus (1911–1978) oli eesti kunstiajaloolane, arhitektuuriloolane ja muinsuskaitsja, kelle teadustöö keskendus Eesti keskaegsele ja varauusaegsele arhitektuurile ning kunstile. Ta oli üks mõjukamaid oma ala uurijaid, kelle pärand hõlmab nii teaduslikke artikleid kui ka ulatuslikke monograafiaid. Tema uurimused eristuvad põhjalikkuse, allikakriitilisuse ja oskusega siduda kohalik kunstilugu Euroopa laiemate arengutega. „Raidkivikunst Eestis XIII–XVII sajandini” kuulub tema olulisemate tööde hulka, jäädes tänini väärtuslikuks käsiraamatuks kunstiajaloolastele ja kõigile, keda huvitab Eesti kultuuripärandi süvakiht.