Paguluse sirvilaudu 2. osa. Päevikumärkmeid aastatest 1981-1992

Helmi Rajamaa teose „Paguluse sirvilaudu“ teine osa jätkab autori päevikuvormis mõtisklusi elu ja ühiskonna üle, keskendudes aastatele 1981–1992. Päevikumärkmed kajastavad ühe haritud ja tähelepaneliku väliseesti naise elu Rootsis, kus ta elab pidevas dialoogis nii iseenda kui ka maailmaga. Kirjutatu on ühtaegu isiklik ja üldistusjõuline – Rajamaa arutleb identiteedi, eestluse, vananemise, poliitika ja kultuuri üle, seades oma mõtted alati konteksti, kus individuaalne kogemus peegeldab laiemat pagulaste kogukonda ning selle vaimset seisundit. Sageli peegelduvad tekstides igatsus ja mure Eesti tuleviku pärast, eriti päeviku hilisemates osades, kui kodumaal algavad poliitilised muutused ja iseseisvuse taastamise protsess.

Teosel puudub lineaarne süžee, kuid korduvate teemade ja motiivide kaudu moodustub terviklik pilt inimesest, kes elab mitmel tasandil – korraga Rootsis ja mõtteis Eestis, olevikus ja minevikus. Rajamaa käsitluslaad on läbivalt aus, kaine ja kriitiline, ent mitte kibestunud. Ta mõtestab elu paguluses ilma idealiseerimiseta, ent samas ka ilma meeleheite või lootusetuseta. Tema keelekasutus on vaoshoitud, kuid tundlik, väljendades väikeste nüansside kaudu suuri tundeid ja väärtushinnanguid. Paljud tähelepanekud puudutavad ka argielu, terviseprobleeme ja kirjutamise tähendust, andes aimu sisemisest vajadusest talletada ja mõtestada oma eksistentsi.

Helmi Rajamaa (1913–2005) oli eesti kirjanik ja publitsist, kelle elutöö keskendub eelkõige paguluse kogemuse jäädvustamisele. Ta õppis Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ning emigreerus Teise maailmasõja ajal Rootsi. Rajamaa on tuntud oma päevikuvormis kirjutiste, kirjanduskäsitluste ja kultuurikriitika poolest. Tema tekstid on olulised dokumendid eesti vaimse pagulaskultuuri mõistmisel ning nende kaudu avaneb üks võimalik vaatenurk Eesti XX sajandi keerukale ajaloole väliseesti kogukonna silmade läbi.