Prantsuse pasjanss

Helle Michelsoni „Prantsuse pasjanss“ on autobiograafiliste sugemetega mälestusteraamat, mis põimib isikliku elu lood ja kultuurilised kogemused üheks terviklikuks kujutiseks ajast ja inimesest. Teose keskmes on autori suhe Prantsusmaaga – see ei avaldu mitte üksnes kui geograafiline paik, vaid ennekõike kui vaimne ruum, mille kaudu Michelson vaatleb ennast, oma valikuid ja elu pöördepunkte. Pasjanss kui kujund viitab siin nii elu kokkulangevustele kui ka juhusele, aga ka sihikindlusele ja sisemisele korrastatusele, mida igaüks oma kogemuste põhjal loob.

Raamatu peatükid on üles ehitatud episoodiliselt, meenutades fragmentidena järjestatud päevikut või kirju. Michelson kõneleb prantsuse keele õppimisest, reisidest, kultuurikogemustest ja inimestest, kes on teda Prantsusmaal mõjutanud. Tema stiil on täpne ja rahulik, suunatud rohkem vaatlemisele kui dramatiseerimisele. Lugejale avaneb pilt kultuuriliselt kihilisest maailmast, kus suured nimed, argised olukorrad ja filosoofilised arutlused eksisteerivad kõrvuti. Kohati on tekstis tunda ka õrna irooniat ning distantsi, mis võimaldab autoril oma kogemusi peegeldada selge pilguga, ent samas mõistvalt ja hellalt.

Helle Michelson (sündinud 1946) on eesti tõlkija, prantsuse keele õpetaja ja kultuuriloolane. Ta on tegelenud pikka aega prantsuse kirjanduse vahendamisega eesti lugejale, tõlkides mitmeid olulisi autoreid ning tutvustades laiemalt prantsuse kultuuri. „Prantsuse pasjanss“ on tema isiklikem teos, milles ta astub tõlkija ja õpetaja rollist väljapoole, asudes ise kirjutaja kohale. See raamat on pigem vaikne sisekaemus kui suur mälestusteraamat, ent just selle vaoshoitud ja selge stiiliga suudab autor luua kestva mulje mõtteviisist, milles elu ja keel on lahutamatult põimunud.