Väikeste lindude laul

"Näe, klokodill!" hüüdis Marko ühel päeval, kui metsa päevitama läksime. Vaatasin osutatud suunas. See oli tõesti krokodill, kuivamaa krokodill. Arvata võis, et enne meiega kohtumist elas ta elu, mida keegi tähele ei pane ja mis kellelegi vajalik pole. Astusime sammukese lähemale, aga krokodill ei liigutanud. Küllap arvas, et oleme lihtsalt jalutajad. "Äkki hüppab?" kahtles Marko. "Ei hüppa. Ta on hüppamiseks liiga vana ja puine." "Sa läägi klokodilliga," soovitas Marko.